Üle 50 aasta on Unipiha kooli vastas Kuuse Jaagu talu põlispärna otsas pesitsenud kurepaar. Iga aasta kevadel hakkavad Unipiha kooli lapsed aprilli algusest heitma aeg-ajalt pilke pärna otsa. Ja siis on ta ühel päeval kohal. Plaksutab võimsalt nokka ning kogu koolipere tuleb õue, et teda tervitada.
Üle 50 aasta on Unipiha kooli vastas Kuuse Jaagu talu põlispärna otsas pesitsenud kurepaar. Iga aasta kevadel hakkavad Unipiha kooli lapsed aprilli algusest heitma aeg-ajalt pilke pärna otsa. Ja siis on ta ühel päeval kohal. Plaksutab võimsalt nokka ning kogu koolipere tuleb õue, et teda tervitada.
Aasta-aastalt aga jäi tema tulemine hilisemaks. Kured olid endale pesa leidnud juba kõikjalt ümbruskonnast. Lapsed rääkisid sellest hommikuringis, ainult põlispärna otsas polnud ikka veel kedagi. Möödunud aastal tuli kurepaar alles aprilli lõpus. Teadsime, et hilinemise põhjuseks on see, et pesa ümber olid pärnaoksad kasvanud nii kõrgeks, et kured ei saanud õieti maanduda ega lendu tõusta.
Ilmselt oli see takistuseks ka sellele, et kurepaar juuni lõpus uut pesa vana piimameieri kõrval asuva elektriposti otsa ehitama hakkas. Ühtegi poega möödunud suvel üles ei kasvatatud.
10. novembri hommikupoolel mürises vana põlispärna juures saag. Pesa vabastati teda ümbritsenud kõrgetest okstest.
Kui lumi ükskord ära sulab, saab kurepaar taas oma pessa tagasi tulla. Suur aitäh Taivo Prantsule ja Raimond Käsile selle eest ja muidugi vallavalitsusele, kes selleks raha leidis.
Unipiha kooli pere