Suure-Kambja vabaõhulava esimeseks teatrietenduseks valis Kambja näitering Oskar Lutsu mahlaka tekstiga ühevaatuselise naljamängu.
Vabaõhulava kasutuselevõtmist ja näiteringi taaselustamise juubelit tähistati meeleoluka suvise lõõtspilliõhtuga.
Suure-Kambja vabaõhulava esimeseks teatrietenduseks valis Kambja näitering Oskar Lutsu mahlaka tekstiga ühevaatuselise naljamängu.
Vabaõhulava kasutuselevõtmist ja näiteringi taaselustamise juubelit tähistati meeleoluka suvise lõõtspilliõhtuga.
„Lavaaugus näeme!“ – nüüd ja edaspidi just nõnda ongi
Lavaauk on valmis ja sai augusti viimasel reedel ka pidulikult avatud.
Päeva alustasime koos kukelauluga.
Nojah, tegelikult veidi hiljem, umbes kella 10 paiku.
Lavaaugu juures vajasid lõpetamist veel mõned pooleliolevad meeste saetööd, mida juhendas ja suunas asjatundlik puuskulptor Martti Kalamees.
Minule jäid naistetööd: viimased (tähe)märgid tuli puusse toksida, neile valge värviga veidi jumet anda ja siis veel kaitsev õlikihi peale pintseldada. Nõnda see lavaaugu silt mul valmis saigi!
Päiksepaistelisel pärastlõunal riputasid kolm tugevat meest sildi kenasti sissesõidutee kohale ja nüüd leiab iga mööduja kergesti lavaaugu üles.
Lavaauku saab ka kirju saata, sest parklanurgas seadsime paika E-posti. Öeldakse ju, et ajaga peab kaasas käima. Nüüd, kui kogu asjaajamine käib interneti teel, ei saa meiegi kehvemad olla.
Kellaviieetenduseks mahlakat huumorit Oskar Lutsult
Tööd tehes oli aeg kiirel sammul edasi liikunud ja kellaosuti lähenesid viiele.
Lavaaugu uhiuutel pinkidel olid tasapisi istet võtnud umbes-täpselt 40 pealtvaatajat. Õige mitmed kõndisid ka ringi, uudistasid ümbrust ja tundsid huvi lavaauku ümbritsevate varemete ajaloo vastu.
Lavale oli end valmis seadnud aga kohalik näitering Püünelind. Ettekandmist ootas Oskar Lutsu ühevaatuseline naljamäng “Pärijad”.
Meie kauaaegne tulihingeline lavastaja Jaan Aitaja mängis peo avamiseks torupilli. See pani rahva vakatama ja sundis silmi lava poole pöörama.
Jaan Aitaja oli oma kodusest kultuuriarhiivist üles leidnud väga tähtsa paberi – väljalõike 6. märtsil 1996 trükivalgust näinud ajalehest Tartu Postimees. Selles räägiti, et pühapäeva õhtul kutsus hiljuti loodud Kambja näitetrupp kodukandi rahva esietendusele. Mängiti Agapetuse kolmevaatuselist näitemängu “Patuoinas”. Nimitegelase rollis oli Kambja põhikooli õpetaja Peeter Ruuge, kaasa tegid veel Heli Jaamets, Riina Suits, Aare Kappet, Irma Drenkhan, Eero Agarmaa ja Märt Jaamets.
Kas tõesti on sellest möödas juba ligi 16 aastat?
Tänased Kambja harrastusnäitlejad suutsid luua kunagise Suure-Kambja mõisa viinaköögi ahervaremetesse lavaaugu – paiga, kus jätkata kodukandi rahva näitemängutraditsioone.
Ja siis nad tulidki! Liisu ja Leenu. Lava teises servas oigas ukse taga Krõõt… On tõesti nii, et Lutsu näidendeid võid vaadata kümneid kordi, kuid ikka saad paraja kõhutäie naerda. Luts oma mahlaka teksti ja mõnusa rahvaliku huumoriga on aegumatu.
Patuoinaga algas Püünelinnu edulugu
Juhtus nõnda, et kambjalased tähistasid korraga kahte väärikat sündmust – nii Kambja näiteringi (viieteistkümnendat!) juubelit kui lavaaugu avamist.
Kambja näitering taaselustati Heli Jaametsa õhutusel 1995. aasta sügisel. Tolleaegne kultuurielujuht Marika Lehiste lõi käed üleaedsete ehk Ülenurme valla teatritegijate lavastaja Jaan Aitajaga. Aitab ta seal, aidaku ka meid! Jaan, nagu ta on, ei osanud öelda ei. Ta tuligi meile appi ning töö läks käima. Ühtekokku on tänaseni mängitud 14 lavalugu. Praegu on valmimas on Leo Talimaa naljamäng “Lonni otsib meest”.
Tänapäeva elutempo on nõnda kiire, et Püünelind jõudis juubelipeoni alles siis, kui tegelikkuses lõppes kuueteistkümnes hooaeg.
Vallavalitsus tunnustas praegust näiteseltskonda – Raimond Käsi, Reet Kiuru, Peeter Ruuge, Margus Kriiva, Margo Käsi, Heli Jaamets ja Siiri Paap – tänukirja, kuldse astelpajuoksa ja kuuma käepigistusega.
Loomulikult pälvisid vallavalitsuse tänukirja ja tunnustuse ka tubli lavastaja Jaan Aitaja ja väga loominguline kunstnik Eve Kuiv.
Kohalikku teatritegevust on aidanud edasi viia 27 näitemänguhuvilist meest ja naist. Esimesest etendusest tänaseni on kaasa löönud Heli Jaamets ja Peeter Ruuge. Algusest peale on olnud lavastajaks Jaan Aitaja, kaks hooaega proovis lavastajakätt ka Märt Jaamets.
Püünelind on esinenud paljudes kohtades üle Eesti – nii mandril kui saartel. Senistest lavalugudest on osutunud kõige populaarsemateks Oskar Lutsu naljamängud “Kalevi kojutulek” ja “Pärijad” ning J. Metua tükk “Miljonitõbi”.
Rahvalikus stiilis oleng
Igal korralikul sünnipäevapeol peab ju ka muusika mürtsuma, laul rõkkama ja pidulaud kaetud olema. Lavaaugu peol esinesid tuntud ja tunnustatud lõõtspillimängijad Ülle ja Kristi Kool Väägverest. Maitsvad suupisted leidsid vestluse ja lõõtspillimängusaatel kiiresti tee külaliste kõhtudesse ja peagi hakkas kostma rahvalikke laule.
Pille Tammelan,
hobinäitleja
Kuidas lavaauk alguse sai?
Head inimesed, lavaaugu puhul on peasüüdlasteks keskkonnaameti töötaja Maris Paju ja meie valla keskkonnanõunik Taivo Prants.
Nemad käisid 2010. aasta kevadel Suure-Kambja pargis looduskaitse all olevaid objekte üle vaatamas ja juhtusid kogemata nendele varemetele. Sellest hakkaski uba idanema.
Lavaaugu idee elluviimiseks on kirjutatud kaks projekti ja korraldatud mitmed talgud. Varemetelt raiuti võsa, rajati lava, puhastati ja taastati kivimüür, valmistati pingid, piire ja trepp. Kaua tehtud, kaunikene!
Tänan kõiki, kes on kaasa aidanud vabaõhulava ehk lavaaugu valmimisele.
Tänu teie abivalmidusele ja töökatele kätele on Kambjas olemas omanäoline kultuurisündmuste korraldamise koht.
Lavaaugus näeme !
Pille Tammelan,
valla kultuuritöötaja