Taas on järjekordne lend Kambja kooli õpilasi lõpusirgel.
Seekord olen ka mina nendega seotud, sest olin kümnele neist kolm esimest kooliaastat õpetajaks ja klassijuhatajaks.
Tundub, et alles see oli, kui käisime peale kolmandat klassi matkamas. Nüüd on ka sellest kuus aastat möödas.
Taas on järjekordne lend Kambja kooli õpilasi lõpusirgel.
Seekord olen ka mina nendega seotud, sest olin kümnele neist kolm esimest kooliaastat õpetajaks ja klassijuhatajaks.
Tundub, et alles see oli, kui käisime peale kolmandat klassi matkamas. Nüüd on ka sellest kuus aastat möödas.
Mis meenub aastate tagant?
Elasime toona uue koolimaja ootuses. Esimese koolipäeva aktus toimus küll uues saalis, kuid seal oli veel kruus põrandaks ja lava ei olnud.
Vanas koolimajas said koolipinkide lauaplaadid helekollaseks värvitud – need said nagu uuema välimuse.
Mahtusime kenasti ära väikesesse klassituppa teisel korrusel. Seal algas siis tarkuse taganõudmine. Lisaks sellele veel klassiõhtud, matakad ja üritustel osalemine.
Klassis kujunes välja väike liidrite grupp, kellel meeldis korraldada ja kes tuli ideedega kaasa. Kõik tahtsid hästi õppida ja häid hindeid saada. Kuidas see tegelikult välja tuli, seda näitavad ka praegused tulemused. Enamus teist on jäänud siiani hoolsateks ja edukateks õpilasteks.
Soovin teile südamest edu, õnne ja õigeid valikuid eluteel.
Peeter Ruuge
klassijuhataja aastail 2002–2005
Meenutusi läbi kuue aasta
Igaüks olgu vaid enese moodi
selline, nagu ta maailma loodi
I. Põldsaar
Nõnda võiks iseloomustada Kambja kooli 324. lendu.
Üheksa aastat tagasi alanud kooliaega mahub usinat õppimist ja toimekaid tegemisi, väiksemaid ning suuremaid õnnestumisi, lapselikke kurbusehetki, südamlikke jutuajamisi, tõsiseid otsuseid.
Tänavused koolilõpetajad said oma aabitsa küll pooleliolevas uues koolihoones, kuid koolipinki istuti siiski Aia tänava koolimajas õpetaja Peeter Ruuge käe all.
Uus koolimaja, uus algus ja uued tegemised, lennukad ideed said teoks.
Meenutamist väärivad toredad ja põnevad matkad, ekskursioonid, õppekäigud, kohtumised. Neljanda klassi kevadel oli meil tõsisem enese proovilepanek, kui võtsime ette kahepäevase matka Kiidjärvel ja Taevaskojas. Rongisõit Kiidjärvele tekitas tol korral päris palju elevust.
Meile on meeldinud matkamine. Oleme jalgratastel sõitnud ja jalgsi ette võtnud nii lühemaid kui pikemaid retki.
Ekskursioonid on viinud meid Soome, Ida-Virumaale, Pärnumaale, Saaremaale. Kõik need tegevused on meie maailmapilti avardanud, klassi vaimsust ja ühtekuuluvust toetanud.
Seda, milliseid ameteid on Eestimaal olemas ja kuidas neid õppida, uurisime päris paljudel õppekäikudel. Nüüd me teame, kuidas valmivad kohukesed Tõrvas, kuidas trükitakse raamatuid, ajakirju, ajalehti Tartus, kuidas saab omanimelise pitsati templitehasest. Huvitav oli teada saada, kuidas maaülikoolis loomakasvatuse arendamisega tegeletakse.
Eredad ja põnevad kohtumised huvitavate inimestega leidsid aset paljudes klassijuhataja tundides. Kohtumine pimeda tüdruku Kariniga pani meid paremini mõistma, et tuleb olla sallivam ja abivalmim üksteise suhtes. Karin puudutas meie südameid.
Armsad lõpetajad!
Igaüks olgu teist iseenese moodi.
Leidke oma õige suund, püüdke parimat, hoolige, lootke, austage, armastage ja meenutage.
Klassijuhataja Marika Lehiste