Haridusselts Tõrviku Ja Unipiha Algkooli poolt korraldatud vabariigi 93. aastapäeva pidustused algasid 23. veebruari pärastlõunal ja jätkusid sama päeva õhtul. Vabadussõjas langenute mälestamistseremoonia päädis küünalde süütamise ja tänusõnadega 24.veebruari keskpäeval Pikksaares.
Haridusselts Tõrviku Ja Unipiha Algkooli poolt korraldatud vabariigi 93. aastapäeva pidustused algasid 23. veebruari pärastlõunal ja jätkusid sama päeva õhtul. Vabadussõjas langenute mälestamistseremoonia päädis küünalde süütamise ja tänusõnadega 24.veebruari keskpäeval Pikksaares.
Haapsalu tragöödias hukkunud laste mälestamiseks ei toimunud pidulikul koosviibimisel tavapärast seltskondlikku meelelahutust.
Õhtul arutleti elavalt hoopis selle üle, miks ei ole Eestis ausammast kõikidele Eesti vabaduse eest võidelnud, kannatanud ja langenud inimestele alates Ümera lahingust ja lõpetades 1991. aasta augustiga. Tallinnas on üksnes Vabadussõjas langenutele hiigelrist, Vabaduse ausammast ennast aga pole. Lisaks sellele tõstatus küsimus, kas ei peaks eestlased USA neegrite eeskujul nõudma hüvitist 700 orjaaasta eest.
Lisaks sellele esinesid slaidiprogrammiga kirevast ja värviküllasest Venetsueelast Ilmar Alles. Inglismaa elu-olu ja ilu tutvustas TÜ õppejõud Eero Vainikko.
Kui ma suuskadel järgmise päeva keskpäeval Pikksaarde sõitsin, mõtlesin: “Need mehed, kes ausambal kirjas, on nooremad kui mu oma lapsed. Poisid!“ Tuletasin meelde juba manalateele läinud 82-aastase Kalju Maasiku ütlust ühel samasugusel külmal vabariigi aastapäeval aastaid tagasi Pikksaares. Ta võttis ausamba juures, kuhu asetasime tema tehtud pärja ja küünalad, mütsi peast ja lausus ainult ühe lause: „Aitäh, mehed! Teie töö on tehtud!“
Suur aitäh kõigile, kes pidasid vajalikuks tähistada koos Unipiha koolimajas vabariigi sünnipäeva, meenutada ja tänada Vabadussõjas langenuid mehi.
Lembit Jakobson