Meie rahvas on ikka olnud hinge usku. Hing on meil meeles ja keelel. Kui miski on hingel, on hing raske, kui miski rõõmustab, muutub hing kergeks. Iidvanas kuldnaise laulus on hing üks neid olulisi asju, mida on vaja selleks, et muuta kuld elavaks. Meie rahvas on ikka olnud hinge usku. Hing on meil meeles ja keelel. Kui miski on hingel, on hing raske, kui miski rõõmustab, muutub hing kergeks. Iidvanas kuldnaise laulus on hing üks neid olulisi asju, mida on vaja selleks, et muuta kuld elavaks.
Inimene peab end hoidma, et hing sees püsiks. Kui heidad hinge, ootab ees Toonela tee. Kuid hingedeajal ja teistel pühadel päevadel tuleb hing tagasi, et rännata vanu radu ja olla kodustega.
Olgu koduste askelduste juures, olgu kalmule minnes, olgu mõttes või valjusti, paljud meist kõnetavad lahkunud lähedasi. Oleme ju üks pere ja üks rahvas siin- ja sealpool Toonela jõge. Meil on üksteisest tuge.
Hingedeaeg kestab hämarduval aastalõpul sügiskuust jõuludeni. Hinged ei vaata kalendrisse, vaid liiguvad siis, kui ilm on vaikne.
Nõos on kõneldud:
Ma mäleta veel üteldi: „Engiaigu om nii vaikne, et puuleht ka ei liigu, et aena vai villä põllul rõuku paned, vajub kokku ja ei kuiva, lääb kopitama.“ Kõneldi, et selleperäst om vaikne, et engeaigu surnude enge käevä, tol ajal ütest tõise käevä. Oma kodun, kos na eläsivä ja kost neid mateti ja kõnniva ka mujal, kos na om elun käenu.”
Pereti võib hingeõhtute aega pidada nädalast kuuni. Sel ajal tähistatakse eriliselt hingedele pühendatud päevi järjestikustel neljapäevadel, mõnikord ka esmas- või teisipäevadel.
Hingede ajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd lükatakse võimalusel edasi ning peale päeva loojumist ei töötata sootuks. Hingeõhtuil on tavaks mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid. Ja vanade päevakuvade vaatamine aitab lahkunud omakseid meelde tuletada.
Hingeõhtuil oleks tore, kui vanemad-vanavanemad leiavad rohkem aega laste jaoks, et jutustada oma pere lugusid ja arutada mineviku ja tuleviku üle. Aeg ju tegelikult ei loe hinge jaoks. Oluline on tunda sidet eelmiste ja praeguste põlvede inimestega. Me jagame samu tundeid, näojooni, mälestusi, keelt ja meelt.
Hingede õhtul kaetakse laud kõigest heast ja paremast, mis kodus leidub. Esimesel ja viimasel hingedepäeval on laual olnud selleks puhuks tapetud loomast valmistatud road. Pärast hingede kostitamist süüakse ise. Toitu võib viia hiide, kalmule, sauna või lõunapoolse tava kohaselt pööningule.
Ka elava inimese hing vajab hoidmist
Isegi väga. Oma hinge võid avada. Sageli läheb kergemaks, kui saab midagi hinge pealt ära rääkida. Hinge kosutab loond, kaunis looming ja lähedaste toetus. Hingejõudu annavad hiied – pühad ja puutumatud rahupaigad, mis on alati olnud ja peaksid alati jääma.
Oma hinge tuleb hoida elu lõpuni. Kellegi kätte ei või seda usaldada. Muidu võid saada osaks mõne võõra karjaku hingekarjast ja sind eraldatakse oma esivanematest, maast ja rahvast.
Nüüd, kui kümned ja kümned põlved esivanemaid on kodus käimas, kerkib tungivalt meelde küsimus: kuidas me hoiame nende, meie ja järeltulevate põlvede hiisi? Kuidas hoiame Paluküla hiiemäge, Ebavere hiiemäge, Panga panga hiit ja kõiki neid teisi, mida ähvardab häving ehitamise või unustamise läbi? Mida teeb iga põlismaalane, mida teeb iga ärimees, poliitik või ametnik selleks, et hiied oleksid hoitud ja saaksid rahus kasvada?
Eelmise aasta Hiie väe sündmusel ütles kultuurimnister Laine Jänes, et meie vaimne pärand on olulisel määral seotud looduslike pühapaikadega ning vähemalt alateadlikult on iga eestlane maausku.
Hingedeajal koju tulnud hingede hulgas on mehed ja naised, kes läksid malevate kaupa sõjaväljale, et kaitsta oma elu hinnaga meie maad ja rahvast, hingede- ja hiiteusku, maameelt. Koju tulevad sajad tuhanded väetid naised, lapsed ja vanainimesed, kes hukkusid sajandite jooksul võõramaiste vallutajate käe läbi.
Koju tulevad hinged, kes on kasvatanud kümne tuhande aasta jooksul suure, sügava ja ilusa vaimupärandi. Meie vanavarakogudesse on talletatud vaid osake sellest, ometi on need kogud maailma suuremad. Suur osa pärandist elab märkamatult meie keeles, meeles, hoiakutes ja tavades. Mida me teeme selle pärandi uurimiseks, uuesti mõtestamiseks ja lastele edasi andmiseks?
Eesti rahvas alles hakkab märkama, et oleme oma loonahoidliku pärimuselmaga, oma hiite ja hinge-usuga Euroopa väärikamaid põlisrahvaid. Meie elmamälu teab, kuidas elada kooskõlas iseenda, teiste rahvaste ja loonaga mõnukalt kaua aega. Selle tarkuse oleme saanud esivanematelt. Me võime õpetada seda rahvastele, kes on unustanud oma juured ja pärimuse.
Hingede päevadel süütavad paljud meie hulgast koduakendel või omaste kalmudel küünlad. Paljud põlisrahva aate kandjad viivad tule ja annid ka vanadele külakalmetele ning hiitesse.
Põlisrahva jaoks on hingede aeg vaikne ja rõõmus aeg. Kui hingi hästi vastu võtta, on nende külaskäik õnnistuseks perele ja kodule, rahvale ja maale.
Vaikset hingedeaega!
Ahto Kaasik
Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja,
Maavalla koja vanem