Kambja kooli teisteks olümpiamängudeks ettevalmistamine läks käima peale jõuluvaheaega.
Kooliolümpial esindasid klassid riiki, mille nad valisid endale loosiga. Klasside ehk riikide poolt mõeldi välja ning teostati ühtne olümpiavorm, koostati loomingulised enesetutvustused, kujundati riiki tutvustavad stendid ja komplekteeriti võistlusaladele koondised.
Kambja kooli teisteks olümpiamängudeks ettevalmistamine läks käima peale jõuluvaheaega.
Kooliolümpial esindasid klassid riiki, mille nad valisid endale loosiga. Klasside ehk riikide poolt mõeldi välja ning teostati ühtne olümpiavorm, koostati loomingulised enesetutvustused, kujundati riiki tutvustavad stendid ja komplekteeriti võistlusaladele koondised.
Kooli sportlikum õpetaja selgus spordipäeval peetud jõukatsumistes. Seekordsed tublimad olid Sirle Kuristik ja Peeter Ruuge.
Olümpianädala eel joonistasid õpilased kunstiõpetajate suunamisel pilte oma lemmikspordialadest.
Seekordsele olümpiamaskotile tiigrile (elame ju astroloogilisel tiigriaastal!) nime leidmiseks kuulutati välja konkurss. Poolesaja ettepaneku hulgast osutus valituks Tiiger Triibu.
Olümpianädal algas infostendide ja kunstinäituse ülespanekuga.
Tänu Eesti Olümpiaakadeemiale said Kambja kooli õpilased näha Eesti Spordimuuseumi rändnäitusi „Olümpia ja mängud: pidu meis enestes” ja „Meie spordisangarid – Eestimaa uhkus”.
Kogu kooliperet hõlmanud olümpiatunnis toimus viktoriin ja riigid tutvustasid end nii laulu, tantsu kui slaidisõudega. Viktoriini küsimustele oskasid vanuserühmade lõikes kõige paremini vastata teise, viienda ja üheksanda klassi õpilased, kuid üldvõidu saavutasid viiendikud.
Pidulikud hetked enne võistlusi
Kambja II kooliolümpia sai teoks 1. juunil.
Päeva sissejuhatuseks kogunes koolipere saali, kus autasustamise näol tehti kokkuvõte olümpianädala jooksul toimunud konkurssidest.
Tippspordis osalevatest sportlastest olid Kambja kooliolümpialistel külas suusatajatena tuntust kogunud Kein Einaste ja Timo Simonlatser, kes jutustasid oma sportlasekarjäärist ja vastasid küsimustele.
Tiiger Triibu juhtimisel liikus koolipere riikide kaupa rivvi seatult rahvakooli memoriaali juurde. Sealse tulealtari leekidest süütas olümpiatule Kambja kooli vilistlane Jaanus Kutsar, kelle sportlikud saavutused on auväärsed – sangpommi rebimises Euroopa meister, MM-i hõbemedaliomanik ja vähemalt 15-kordne Eesti meister.
Võistlejate kolonnid liikusid kooli lipuplatsile. Nagu traditsioon ette näeb, sammusid avadefileel esimesena olümpia sünnimaa Kreeka esindajad, järgnesid Aserbaidžaani, Itaalia, Jamaica, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome ja Suurbritannia esindajad. Eesti kui olümpiat korraldava riigi sportlased sammusid viimastena.
Rohkearvulisema osavõtjaskonnaga oli Kambja kooli II olümpial Aserbaidžaani võistkond ehk Kuuste kool.
Iga riigi ees kandsid plakatit ja lippu kõige sportlikumad õpilased. Eriline au oli olla oma riigi esindajaks olümpiatule kandmisel.
Olümpiamängude avasõnad lausus direktor Enn Liba. Kambja teise kooliolümpia kuulutas avatuks Kambja vallavanem Ivar Tedrema.
Olümpiahümni saatel heiskasid olümpialipu 2007. aasta mitmekordsed olümpiavõitjad Doris Park, Merje Aavik, Germo Pärli ja Algar Urm.
Erinevaid riike esindavad jooksjad tõid staadionile tõrviku. Olümpiatule süütas Vancoveri taliolümpial osalenud suusasprinter Kein Einaste.
Algavatele võistlustele lisasid mõistagi õilsust ning suursugusust sportlaste ja kohtunike vanne, mis kuuluvad alati olümpiarituaali juurde. Sportlaste nimel andis vande Matti Luik, kohtunikke esindas Gert Prants.
Avatseremoonia kultuuriprogrammi lavastas Marika Lehiste. Algklassilapsed esitasid neli värvikat tantsukava. Kerstin Tälli meeleoluka laulu saatel suunduti staadionile soojendusvõimlemisele.
Kein Einaste ja Timo Simonlatser õpetasid lastele põnevaid ja kasulikke soojendusharjutusi.
Juba enne, kui algasid ametlikud olümpiaheitlused, võisid kõik Kambja lapsed võitu nautida – nende sportlik vaim oli seljatanud kiusliku ilmataadi, kes veel mõne tunni eest oli kangesti seda nägu, et tahab avada pilvekraane.
Sõudeergomeetritel said korraga võistelda viis sportlast. Ala oli tehniliselt keerukas, nõudis osavust, jõudu ja vastupidavust.
Käsikutega kaugushüppes suutis olümpiarekordi 2.35 hüpata Timmu Tollimägi.
Pakuheitmises ületas 10 meetri piiri (10.85) ainsana Päärn Thorne Köösel.
Poomivõitlus oma vaatemängulisusega meelitas kohale palju pealtvaatajaid. Mõned sportlased avaldasid veel kohapealgi soovi poomivõitluses osaleda. Olümpiareglement nägi aga ette, et koondiste nimekiri kinnitati neli päeva enne avastarti.
Viimase mehe jooks võttis nii mõneltki osalejalt viimase jõuraasu ja kustutas lootuse tulla sel korral olümpiavõitjaks.
Täpsuslöögid jalgpalliga oli ainus võistkondlik spordiala, milles vanuseklassiti tulid olümpiavõitjateks Saksamaa, Jamaica ja Kreeka.
Võidurõõm ja medalisära
Autasustamistseremoonia kujunes pidulikuks ja tundeliseks. Iga sportlaste unistuseks on võimalus astuda pjedestaalile, saada kaela olümpiamedal ja kuulata oma riigi hümni.
Kambja teisel kooliolümpial õnnestus olümpiavõitjaks tulla 24 tublil sportlasel.
Kolmekordseks olümpiavõitjaks tulid Margit Tammeorg ja Kristi-Kristiina Rehemaa. Kahel korral õnnestus pjedestaali ülemisele astmele tõusta kümnel poisil-tüdrukul.
Tiiger Triibu nägi pika päeva jooksul tõelisi sportlikke pingutusi, kaotusekibedust, võidurõõmu, uhkust, patriotismi, vaatemängulisust, koostöövalmidust ja kaasaelamislusti. Kambja-mail on palju tublisid, sportlikke ja rõõmsameelseid lapsi.
Olümpiamängude piduliku lõpetamise käigus kustutati olümpiatuli ja langetati olümpialipp.
Lõpulaulus kõlas mõte: „Lapsepõlv on ilus aeg , ära maga seda maha…“
Korraks puges põue nukrus – lõppes ju midagi kogu kooliperet ühendavat ja suursugust. Ühtekuuluvustunne jäi valitsevaks meeleoluks.
Kooliolümpia lõppes, et kolme aasta pärast taas tagasi tulla.
Anne Välja
Kambja kooliolümpia entusiastlik peakorraldaja oli Katre Pind, teda aitasid Anne Välja ja Gert Prants. Esimene kooliolümpia oli Kambjas 2007. aasta kevadel