Suvisel ajal liigun nii mina kui paljud teised jalgrattal. Või kõnnime me hoopis jalgsi. Ka on liikvel palju kepikõnni harrastajaid.
Meie lemmikteedeks on looduskaunid külavaheteed, mis on kruusakattega. Paljud autojuhid ei pea meid kellekski-millekski – kruusateedel kihutatakse meist mööda nagu s…..st kassist. Kruus lendab… Ja halvemal juhul tabab meid isegi mõni suurem kivi.
Autojuht, usu, et seal suures tolmupilves seista ja oodata, kuni silm jälle seletama hakkab ja kurk puhtaks köhitud saab, on päris hale ning ebameeldiv. Meid, jalakäijaid tee veeres märgates pole ju raske vähendada jala survet gaasipedaalile. Võta veidigi kiirust maha. Olen ka ise vahetevahel autoroolis ja ei pea küll paljuks hoogu maha võtta, kui teelist märkan.
Jah, nii mõnigi ütleb nüüd, et pimedad kurvid ja jonkslikud teed… ning lihtsalt ei märka liiklejat.
Autojuht! Tule välja oma auto rooli tagant, kõnni jala või sõida rattaga ja Sa saad aru, millest ma kirjutan.
Külaelanik Piret Pihlakas
