Olen mind tabanud saatuse irooniast Kuuste kolleegidele juba korduvalt halanud.
Lugu sai alguse 2005. aasta kevadel, kui 4. klassi olid lõpetamas kaks tublit ja töökat tüdrukut.
Olen mind tabanud saatuse irooniast Kuuste kolleegidele juba korduvalt halanud.
Lugu sai alguse 2005. aasta kevadel, kui 4. klassi olid lõpetamas kaks tublit ja töökat tüdrukut – Marge Miina ja Kadi Voika.
Kui toonane õppealajuhataja Heli Nemvalts uuris, kes kooli õpetajaskonnast oleks nõus tüdrukutele järgmisest aastast klassijuhatajaks olema, oli minu nõusolek käbe tulema. Margele ja Kadile klassijuhatajaks – see pole ju töö, vaid suisa sanatoorium! Ühtlasi sai üleolevalt välja naerdud ütlus „klass on klassijuhataja nägu”. Mida on ühist kahel usinal tüdrukul ja minu ADHD sündroomil!
Naeru kauaks ei jätkunud. Järgneva viie aasta jooksul vahetus klassi koosseis kuus korda. Kui ma pärast kaheaastast klassijuhatajapõlve enam täpselt ei orineteerunud, millised õpilased minu klassi nimekirjas peaksid olema, pidin tunnistama, et arvamus „klass on klassijuhataja nägu” toimib siiski 100%.
Klassi raudvaraks jäid kuni 9. klassi lõpuni Marge ja Kadi, kelle ümber vilkus ja virvendas kaader ajutisi klassikaaslasi, üks värvikam isiksus kui teine.
5. klassis lisandusid Margele ja Kadile Veeda Kala ning Alari Kindsigo.
Veedat meenutades lisanduvad mälestuspiltidesse automaatselt haldjad ja murueide tütred. Veeda oligi justkui üks nende seast: mahe, habras ja ääretult musikaalne. Veeda klaveripalad koolikontsertidel olid nii virtuoossed, et isegi kõige kultuurikaugemad põmmpead neid hardunult kuulama jäid. Paraku läks Veeda õppima Tartusse, kus muusika- ja tantsukool lähemal olid.
Alari oli minu väike mürakaru. Riukaid täis, aga üdini heasüdamlik. Ka Alari vahetas haridustee Kuustes linnakooli vastu.
Klassiruum tühja kohta ei salli. Alari ja Veeda vahetasid välja Ardo Allik ja Kätlin Otsa.
Saatuse irooniast veel: Ardo ja Kätlin olid olnud 1. klassis pinginaabrid ja nüüd, pärast eksirännakuid erinevates koolides, teineteisest sõltumata taas klassikaaslased Kuustes.
Ardo oli salapärane noormees rikka fantaasiaga. Skorpioni tähtkujust. Mulle skorpad meeldivad ja seetõttu olin eriti kurb, kui Ardo üsna varsti samuti linnakooli kasuks otsustas.
Kätlin seevastu moodustas Marge ja Kadiga suurepärase trio. Kahtlustan, et just Kätlini algatusel valati uut õli tulle vanale võimuvõitlusele aasta nooremate tüdrukute pundiga. Tüdrukutevaheline kisma on äärmiselt huvitav sotsiaalne nähtus, mis muudab koolielu eriliselt särtsakaks, sest manipulatsiooniskeemidesse kaasatakse ka poisid ilma, et viimased sellest aru saaks. Seetõttu on kahju, et Kätlin otsustas ühel hetkel Kuuste kooli elukooli vastu vahetada ja tüdrukud isekeskis ära leppisid. Kuna haridusministeerium elukooli õppeasutusena ei tunnista, on Kätlin endiselt meie klassi nimekirjas. Soovin mõttes Kätlinile jõudu ja vastupidavust uuel õppeaastal põhikool kenasti ära lõpetada.
Põhikooli lõpuspurdil liitusid klassiga kaks iseteadlikku eluvenda Henry Soe ning Karon Neevits.
Henry koolitulekuga seoses on legendaarseks saanud situatsiooninali, kus isekeskis tutvusid Henry Soe ja Ardi Külm. Oleks äärepealt löömaks läinud!
Henryl on medaleid vääriv huumorimeel, visa enesekehtestamisoskus ja suurepärane aarialase välimus. Liider missugune, kui poleks kõigele lisaks geniaalset võimet ebamugavatest kohustustest kõrvale nihverdada. Valus õpetajana tõdeda, aga see viimane kipub samuti tänapäeval olema üks võtmelistest ellujäämisoskustest.
Karon jällegi on maailma näinud rohkem kui kõik Kuuste õpilased ja õpetajad kokku. 17 aasta vanuselt on tal läbi rännatud terve Euroopa. Muide, Karon joonistab superhästi. Eriti meeldivad mulle tema loodud gootiteemalised maastikud. Oma sotsiaalselt ülitundliku närviga meenutab ta mulle mind ennast selles vanuses. Kahju, et Karon meie klassiga varem ei liitunud!
Oleme ringiga taas jõudnud Kadi ja Marge juurde.
Marge on ainus kuustekas meie kooli 59. lennust. Järjekindel ja töökas maatüdruk – pureb kiviseinast ka läbi, kui vaja. Marge on väga põhimõttekindel, aktsepteerides sealsamas ka teisi vaatenurki – omadus, mis mulle enim Marge juures meeldib.
Kadi jällegi on uskumatult äge. Temaga koos läheks luurele, matkale, Afganistani missioonile või õunaraksu iga kell, sest me mõlemad jagame kirglikku vaimustust kasside, kitarride, vaimude ning britiliku sarkasmi suhtes.
Marge ja Kadiga tahaks kindlasti veel tulevikus kohtuda – on millest pajatada!
Soovin 59. lennule, nagu kombeks, tuult tiibadesse!
Klassijuhataja Kersti Kivirüüt