„Oh, kui hea, et kool põleb! Nüüd ei pea enam koolis käima.“
Nii arutlesid omavahel proua Aimi Valge naabrilapsed 1944. aasta augustis, kui Rõikal põles kunagine Unipiha koolimaja.
„Oh, kui hea, et kool põleb! Nüüd ei pea enam koolis käima.“
Nii arutlesid omavahel proua Aimi Valge naabrilapsed 1944. aasta augustis, kui Rõikal põles kunagine Unipiha koolimaja.
Tolleaegse Unipiha kooliteenija tütre Aimi Valge kõrval seistes mõtlen:
“Laps ei taju traagikat, mis tegelikult tema ümber sünnib. Ta lähtub üksnes hetkeemotsioonist. Sellest, et ei pea homme vara tõusma ja kooli minema, pärast suve õppima hakkama.“
„Koolis pidid nad ikkagi hakkama käima, nüüd aga juba Kammeris,“ lisab Aimi Valge pisut muigel ilmel.
Teel Rõikale
Oli ilus porikuu päev, kui me hakkasime kooliperega üle Petasmäe Unipiha vana koolimaja varemete juurde minema.
Oleme juba paari kilomeetri jagu teed ära kõndinud. Päike tuleb pilve tagant välja ning säratab kasesalu kuldkollaseks ja haavad purpurpunaseks.
Hallivariku juures kauguses sinetavaid metsi vaadates seletab õpetaja Eha Otepää kõrgustike teket. Giisela kuulab seda juttu ja küsib: “Kas mammutid olid ka siin?“
Haned lähevad. Tõstame pea nende ülelennu vaatamiseks.
Kõrrepõld mustab ühe kohas. Laura (1. kl) märkab seda ja küsib: “Miks põld seal põlenud on?“ Teised vaatavad seda ja hõikavad siis läbisegi: “See on pilve vari, mitte põlemine.“
Unipiha kooli varemetel
Jaspar mõõdab sammudega ära koolimaja pikkuse ja laiuse. Pärast pisikest rehkendust saame teada, et vana koolimaja oli enam-vähem sama suur kui praegune.
Trepiastmed, mida mööda lapsed igal hommikul koolimajja tulid, on veel alles.
„Siin olid ahjud,“ näitab proua Valge. „Õpetajad elasid koolimaja ühes otsas,“ jutustab ta edasi.“
Ütlen nüüd Jasparile (4. kl):
„ Mõtle Jaspar! Kui sina elanuksid sel ajal, siis mina oleksin saanud igal õhtul su koolitükid ära kontrollida.“
Jaspar on vakka. See „väljavaade“ teda ei rõõmusta.
Janno ei malda kuulata, mida me räägime ja pärib proua Valgelt: “Mida lapsed tol ajal sõid ja kus söögituba oli?“
„Söögituba polnud. Söögiks oli kartuli- või tangupuder – see oli igaühel kaasas, see seisis sahvris,“ vastab proua Valge.
„Kooli tulid lapsed jala. Üks poiss tuli kooli alles lõunaks. Kui õpetaja päris, miks ta nii kaua tuli, vastas poiss, et uuris, mis teel näha on.“
Taavi ja Freddy (2. kl), kes jutuajamist pealt kuulavad, ei suuda kuidagi endale ette kujutada, et suurte kaskede asemel seisis siin aastakümneid tagasi koolimaja, mille pilt ripub praegu nende klassitoa seinal.
See koolimaja oli samamoodi täis laste kilkeid, naeru, tülitsemisi ja mängimist nagu praegunegi, milles nemad õpivad.
Lastel on raske ette kujutada, et siin, kus praegu kõrguvad kased, olid nii spordiplats kui lillepeenrad. Oli ka hobusetee, mis talvel tihti kinni tuiskas.
Jõulupeo ajal võeti kahe klassi vahelt sein ära ja tehti lava. Peoks tuli kohale kogu küla – õed-vennad, emad-isad olid kõigil lastel kaasas.
„Mis mänge vanasti mängiti?“ pärib Iris. „Kulli, ringmänge, peitust. Tantsisime kaerajaani, polkat ja reilenderit.“
Proua Aimi Valge, kellega kõrvu seisame, vaatab suuri kaskesid ja lausub lõpuks ohates: “Küll aeg läheb kiiresti.“
Tema mälus on kõik alles: see, kuidas ta väikese tüdrukutirtsuna ootusärevuses jõulupuu juures salmi luges; koolimaja ja kodu põlemine 1944. aasta augustis; puude sirgumine koolimaja varemetele…
Täname ja lahkume. Tüdrukud kingivad Aimi Valgele maast leitud värvilisi kivikesi ja hiliseid võililli.
Kuigi poisid on õpetaja Ehaga ammu jalga lasknud, hoiab mingi lumm Katriini, Eglet, Kadrit ja Irist (4. kl) veel vana koolimaja aseme juures kinni. Ma ei tea, kas tuleneb see esmasest kokkupuutest aja voolamisega. Arusaamisest, et miski siin ilmas pole püsiv, kõik muutub.
Tagasiteeks valivad tüdrukud teise marsruudi. Lauldes ja huilates lähevad nad mööda Tartu-Otepää maanteed tagasi Pangodisse oma praeguse elu ja koolimaja juurde.
Lembit Jakobson