Hoiame kokku! Ma ei mõtle seda mitte ainult majanduslikus mõttes, vaid oleme heasoovlikud ja inimlikult hoolivad
Räägitakse ja kirjutatakse, et praegu on rasked ajad.
Oma ajaloos oleme näinud aga hullemaidki aegu. Kui elu on olnud heal järjel ja kõik on kenasti sujunud, siis tundub mistahes langus koledana. Ükski langus pole aga igavene. Uskuge – tulevad paremad ajad.
Küsime endilt ja küsime teistelt, kas sellist Eestit me tahtsimegi. Paljud vastavad – EI. Palju-palju rohkem vastajaid aga ütleb, et armastavad oma kodumaad, oma väikest Eestit. See on meie sünnimaa, meie isamaa. Olen eestlane.
Kurdame, viriseme, halame, kirume, sõimame.
Aga küsige endalt, mida me ise saaksime ära teha?
On meie ümber kedagi, kes vajaks abi? Vajaks tuge? Kedagi, kellel on veel raskem kui Sul? Kas me märkame neid? Või oleme nagu hobused, kel silmaklapid peas ja ei näe vasakule ega paremale?
Kas me näeme teise inimese muret? Kas märkame, kui kellelgi on õlad murekoorma all längus? Või silmad ära nutetud?
Kas me küsime: kuidas saan aidata? Jah, tihti ei saa me pakkuda rahalist ega ka materiaalset tuge. Sageli aga aitab, kui inimene saab oma muret jagada ning südamelt ära rääkida. Abivajaja näeb võib olla oma muret lahates juba isegi asja uue nurga alt ja leiab lahenduse. Ehk oskame talle soovitada, kuhu oma murega pöörduma peaks. On ju olemas sotsiaaltöötajad, psühholoogid, kirikuõpetajad, nõustajad jne.
Keegi ei peaks jääma oma murega üksi.
Märka inimest.
Ei saa ju olla, et meis on alles jäänud kurjus, õelus, tänamatus. Kindlasti mitte.
Hoiame kokku! Ma ei mõtle seda mitte ainult majanduslikus mõttes, vaid oleme heasoovlikud ja inimlikult hoolivad.
Pea püsti. Kevad on kohe käes. Kevad tähendab päikest ja valgust. Looduse tärkamist. Inimesed naeratavad rohkem.
Jõudu, armastust ja hoolivust soovides
Piret Pihlakas