Tahtsin ühel päeval põhjamaad ja lund näha
Jaanuari keskpaiku lugemistunni ajal üllatab Unipiha lapsi üks tõmmu soojas jopes ning läkiläkis noormees.
Edasisest jutust tema saatjatega selgub, et külaline on pärit Brasiiliast. Kohe otsisime välja maailma kaardi. Riputasime selle seinale ning hakkasime seda riiki otsima.
Indrek (4. kl), kes Denisega inglise keele vahendusel tuttavaks sai, vaatab talle otsa ja pakub: „Aafrikas!“ Järgneb pearaputus.
Õige riik leitakse siiski üsna ruttu üles.
Denis on Sao Paolos õppiv majandustudeng, kel on parajasti koolivaheaeg.
„Tahtsin ühel päeval põhjamaad ja lund näha. Panin näpu kaardile ning pöidla alla sattus Eesti,“ selgitab ta oma sattumist meie maale. „Nüüd olengi siin.“
Kuna tund hakkas parajasti lõppema, kutsusid lapsed kauge külalise välja lumesõda mängima. Nii sai ta esimest korda teada, mis on lumi ja kuidas käib lumesõja pidamine. Näitame talle hiljem ka uiske ning suuski ja suusasaapaid.
Pärast põgusat kooliga tutvumist osutame käega nurgas seisva ahju suunas ja küsime Deniselt: “Mis see sinu arvates on?“ Denis ei oska selle peale kosta ei musta ega valget.
Ega ei jäänudki muud üle, kui tuli panna ahi kütte. Denis vaatab veidi aega puude põlemist, katsub tükk aega suurt musta sooja ahju ning ei ütle midagi.
Saatjad ootavad, vaatavad siis kella ja kiirustavad meiega hüvasti jätma. Nad tahavad enne pimedaks minemist veel Otepääle jõuda, et näidata Denisele suusahüppemäge ning lumelaudureid.
Kui brasiillane on lahkunud, ütleb Jaspar (3. kl) Indrekule: “Omal oleks ka päris tore, kui näed esimest korda lund ja ahju.“
Unipiha algkooli õpetaja
Lembit Jakobson