Kui Heli Jaamets kutsuti viieteistkümne aasta eest – 1993. aasta sügisel – Kambja valla sotsiaalnõuniku ametikohale, oli see mõneti üllatav, sest teda teati nii kodukandis kui kaugemal väga hea ja tunnustatud zootehnikuna.
Otsustajate poolt langetatud üllatuslik valik oli aga igati õige, sest ka uude ametisse astudes võttis Heli Jaamets kaasa oma püsiväärtused – tööarmastuse, hoolivuse ja pühendumuse.
Mäletan, et kunagi selle sajandi algul, kui Heli Jaametsal oli täitunud juba 7-8 aastat sotsiaalnõunikuna, küsisin temalt, kas parem on töötada loomade või inimestega. Vastus tuli imekiiresti, kuid oli ehmatav. „Loomadega! Nemad ei kavalda, ei valeta, ei reeda, ei peta!“
Ränk sõnum, mis arvatagi on vormunud sõnadeks nende – õnneks küll üksikute – kurbade ja inetute vahejuhtumite tõttu, millest Heli Jaamets kutseeetika ajel on vaikinud.
Inimesest hooliv ametnik
Oma olemuselt esindab Heli Jaamets siiski seda osa ürgsest inimsoost, kes oskavad võita halba sõna, kes usuvad alati headusse. Lihtsus, vahetus, siirus, osavõtlikkus, tähelepanu – kõik need omadused olid iseloomulikud vestlustele, mida Heli Jaamets sotsiaaltöötajana pidas. Talle oli loomuomane, et ta suutis ka rasketes oludes helgeks jääda ja lootust süstida.
Kui vähegi sobis, põimis Heli Jaamets kliendiga vestlusse mõne rahvaliku nalja, tsitaadi klassikuilt või päevateemadest, mõnikord isegi luulerea. Ta suutis olla positiivne või mõjuda positiivsena isegi siis, kui langetatud otsus ei soosinud kaugeltki kliendi ootusi.
Kui pahatihti nähakse sotsiaalnõunikke igavate ja kiretute toetus- ja abirahade arvutajatena, kelle kohta kogukonna liikmed ei tea midagi inimlikku, siis Heli Jaamets suutis anda oma isiksusele sootuks avalama kuvandi. Ta laulis pikka aega kooris ja naisansamblis ning teenib tänini tuliseid aplause näitetrupi Püünelind liikmena. Heli Jaamets on korraldanud pidusid ja ekskursioone, ta on koostanud kahel korral Kambja valda tutvustava raamatu.
Kui püüda näitekunstiga seoseid luua, siis eluteatris andis Heli Jaamets enda poolt kehastatud sotsiaalametniku rollile inimliku näo, tema töö omandas inimliku mõõtme. Kambjalaste jaoks tähendas see seda luksust, et nad võisid minna oma murede ja arvamustega julgesti sotsiaalnõuniku juurde, sest seal võttis neid vastu ei keegi muu kui inimene.
Toivo Ärtis