Ühel päeval rääkis õpetaja klassijuhataja tunnis viisakusest. Meie, neljanda klassi õpilased, pidime oskama õigesti käituda. Pidime teadma, millal õpetajale „tere“ ja millal „head aega“ öelda. Kuna see oli viimane tund ja lapsed olid väsinud, ei jõudnud kogu jutt arusaadavalt pärale.
Koolist koju tulles pidasin ma ise Tankale loengu viisakusest.
„Noh, kuidas on?“ küsisin uhkelt.
Tanka vangutas pead ja andis mõista, et kõik on kuidagi segane.
„Mis segane, mõtle ise ka loogiliselt, küll sa siis saad aru,“ ei andnud ma alla.
Tanka lõi käega. Jutt läks minu poolt korraldatud suvisele paadisõidule, millel Tanka oleks kahjuks peaaegu ära uppunud. Soovitasin tal ujumise ära õppida, kuid nähes vastuseks ainult pahurat nägu, sain aru, et viimane aeg on jutt lõpetada.
Oli küll sügisene aeg, kooliaeg, aga mina pidin veel õhtupoolikuti karjas käima. Võtsin kõike nagu paratamatust, sest teadsin, et enne külmade tulekut ma sellest ametist lahti ei saa. Suulisi aineid õppisin loodushäälte keskel ja kirjalikud tegin kodus.
Oli tore, kui Tanka tuli vahel mind karjamaale vaatama. Sealt läks mööda kruusatee, mis hargnes jämeda paju juures kolme harru. Teisel pool paju oli kalmuste rägastik ja sealt edasi ilus Küti järv. Üks teearu viis raudteejaama poole. Reisirongi vile oli vaikse ilmaga hästi kuulda ja huvitav oli vaadata, kes rongilt meie kanti tulid.
Sellel õhtupoolikul oli Tanka minu juures. Naersime ja tegime nalja. Peale rongivilet vaatasime nagu kokkulepitult hääle suunas. Tanka seisis käed puusas ja silmad vidukil. Mina olin millegipärast ükskõiksem – see kõik oli ju nii igapäevane asi.
Puude varjust tuligi nähtavale üks inimene. Mõtlesin endamisi, et huvitav, kes see võiks küll olla.
„Kuule, Tanka, see on ju minu õpetaja,“ hüüdsin ehmunult.
Oh sa lugu, pidi siis just tema tulema. Arutlesin endamisi, mida ma talle ütlen – kas „tere“ või „head aega“. Võttis kuidagi kõhedaks ja hääl muutus värelevaks.
„Tanka, kas sa mäletad, mis ma sulle viisakusest rääkisin?“ küsisin ärevalt.
Mäletasin ju hästi, et ei olnud osanud tookord talle seda teemat selgeks teha, sest ei teadnud isegi kõike päris täpselt.
Tanka ei osanud midagi mõistlikku vastata, õpetaja aga lähenes iga minutiga.
Hea, et üks lehm seisis tee ääres ja mäletses. Pugesime tema taha peitu ja närveerisime hirmsasti. Oli selge, et meie peanupud paistsid juba kaugele ja õpetaja oli meid kindlasti märganud. Tõmbusime lehma taga küll kummargile, aga siis pani lehm mulle sabaga sellise paugu vastu pead, et kõrv hakkas pilli lööma ja silmade ees läks mustaks.
Õpetaja jõudiski meie kohale. Heitsin veel viimase abipaluva pilgu Tanka poole, tema aga krimpsutas nägu ja seisis paigal nagu post. Astusin lehma tagumiku tagant välja, tegin niksu ja ütlesin selge häälega „head aega“. Ise jäin hinge kinni pidades ootama, et mis nüüd küll saab.
Õpetaja tuli naeratades minu juurde, pani käed mulle õlgadele ja ütles rahuliku häälega, et mina oleks pidanud talle „tere“ ütlema.
No mis sa kostad – kõik läks untsu.
Seisin mahalöödud silmadega oma kohtumõistja ees ja kuulasin uuesti loengut viisakusest. Õpetaja oli olnud ju päev otsa linnas ja mina polnud teda päeva jooksul näinud. Oleks tahtnud maa alla vajuda ja kõik olematuks teha. Tanka, sunnik, ei tulnud lehma tagant väljagi, kihistas seal vaikselt naerda. Mõtetes kirusin teda, hoides ise nuttu tagasi.
Õpetaja läks edasi, minu piinapingis olemine lõppes. Tanka püüdis mind küll lohutada, kuid mulle oli see üks õnnetumaid päevi.
Kadaka Luise
