„Tere, Kambja! Tere, Eesti! Tere, Eesti laulurahvas!“ – seda nakatavalt optimistlikku reklaamiklippi hakkab ETV ketrama septembri teisel nädalal, et kindlustada järjekordsele „Laulge kaasa“ pooltunnile kadestamisväärselt suurt vaatajaskonda.
Telesaate tegemise kirjeldamist võiks võrrelda libedal jääl liikumisega – vaeva on omajagu, kuid tulemus siiski kasin. Oma elu kergendamiseks jätan siinkohal tähelepanuta need seigad, mis jõuavad ilmselt saatesse, ja pööran tähelepanu sellele, mis laiema avalikkuse ette ei jõua.
Raske õppustel, kerge lahingus
Huvilistepõud Reet Linna laulusaadet ei kimbuta. Neid jätkub nii telerite ette kui saate salvestamise paikadesse. „Meil fännid aitavad elada, võita,“ ümises laulev saatejuht 27. juulil ka Kambjas, kui algamas oli järjekordne lindistus.
Reet Linna mäletab, et nelja aasta eest oli Kambjas kui koorilauluhällis palju hakkajat laulurahvast, kes aitasid teha hea saate. „Kas sellest on tõesti möödas juba neli aastat?“ arutleb ta kuuldavat, kuid pöördub siis otsustavalt tagasi olevikku ja asub korraldama vabatahtlikest moodustunud lauluväe edasist tegevust.
„Meie oleme küll õnnelikud, et saame olla teiega. Naeratage ja plaksutage käsi hästi kõvasti kokku!“
Kui saatejuht on saanud selgeks, millises suunas tema peab seisma-liikuma, ja kõik muugi näib olevat paigas, tahab saate administraator hõigata võlusõnana mõjuva fraasi „kaamerad käivituvad nüüd“, kuid tema hääl mattub kirikukellade helinasse.
„Nägid sa, kell sai kuus,“ tunnistab Reet Linna paratamatust. Saatetegemise masinavärk seiskub, et lasta tornikelladel omasoodu kõlada-kumada.
Ootajale on aeg pikk. Ehk tajun valesti, kuid saatejuhi hääles kõlab peagi lootusetuse noot. „See ei lõpegi ära! Jaanus, sellele ei saa märku ka anda.“ Repliik on suunatud Nõgistole – helirežissöör Jaanus Nõgistole.
Läheb aega, mis läheb, kuid lõpuks võtab vaikus maad. „Nüüd tõmmati välja…“ Rahvas muigab valjuhäälselt. Saatetegu saab uuesti alata…, kuid ootamatult selgub, et silmapiirilt on kadunud selle õhtu tähtlaulja Kristjan Kasearu.
Kui noor staar hõikumise mõjul rahva ja kaamerate ette sörgib, visatakse nalja, et Kasearu-poiss oligi see, kes lõi kella.
Kui saatetegemine hoo sisse saab, sujub kõik nagu õlitatult. Iga laul kõlab vähemalt kaks korda – esmalt proov, seejärel võlusõna „kaamerad käivituvad nüüd“, aplausitorm ja häälitsustemeri kaasalauljailt ning siis jäädvustataksegi pala televaatajate tarvis. Muidugi juhtub sedagi, et salvestamine läheb untsu – keegi eksib, midagi äpardub, laulu esituse kõla või meeleolu ei rahulda asjaosalisi… Näiteks pärast seda, kui „Eesti lipp“ on esimest korda lauldud, arvab Reet Linna, et sellest ei tasu teha nutulaulu. „Nutune, kisub nagu kiriku poole.“
Tegijal juhtub mõndagi
„Tulin nagu tola siia ette, valesse kaamerasse, ei saanud aru, millisesse kaamerasse pidin vaatama,“ manab Reet Linna ennast, kui tema pärast ühe laulu salvestus katkestatakse.
Telesaate tegemine ei ole oma olemuselt muud kui tavaline tootmisprotsess (mõelgem siinkohal vorstile või saabastele), mille käigus tekib paratamatult nii jääke kui praaki.
Tõsi on seegi, et kui saateapsud – jääk või praak – kokku korjata, tuleks ilmselt muhedamagi naljasaade, kui need, milles läbi surmavaeva püütakse sigitada meelelahutust.
Ka „Laulge kaasa“ Kambja saate tegemine sünnitab ühe meeleoluka vahejuhtumi, mis võiks minna situatsioonikoomika klassikasse, kuid… paraku ei anta sellele võimalust jõuda teleekraanile.
Reet Linna asub intervjueerima meie väsimatut kultuurihinge Hilja Neumannit. Tegudele häälestav repliik „kaamerad käivituvad nüüd“ on kõlanud. Saatejuht vuristab vaibuvasse käteplaginasse oma sissejuhatuse: „Minu vestluskaaslaseks on Kambja segakoori president, aktiivne kodu-uurija ja paljude kultuuriürituste korraldaja härra Hilja Neumann…“
Taas lavatavad aplaus ja ovatsioon, mis oli jõudnud vaevu vaibuda. Kaamerad seiskuvad, et… peagi uuesti käivituda.
Sel korral oli saatejuht kavalam: kes vähem teeb, sel on ju vähem võimalust eksida. Voolavat sõnajada asendab väga konkreetne soov: „Minu kõrval on nüüd proua Hilja Neumann, rääkige palun, millega te siin Kambjas tegelete.“
Teine katse ei jää kolmandata, sest teistsuguseks avanguks häälestatud saatekülaline tunnistab kohkunult: „Mina ei tee midagi, mina olen pensionär.“
Ehe näide sellest, kuidas televisiooni abiga saab – piltlikult öeldes – inimese (staari) teha, kuid võib tema ka tappa.
Kummardus isamaale
Eesti juubeliaastal on „Laulge kaasa“ saatesse põimitud isamaalisi viise. „See on meiepoolne kummardus Eesti Vabariigile,“ selgitab Reet Linna.
„Jää vabaks, Eesti meri“ on isamaalaul, mille Kristjan Kasearu laulda võtab. „Kristjan laulab laulu, mida ta sõjaväes laulis nii et seda nägu,“ kommenteerib Reet Linna, viidates sellele, et Kristjan Kasearu on üks väheseid artiste, kes sõjaväeteenistuse läbi tegi ega püüdnud kõrvale viilida. „Sa, Kristjan, teenid tohutul hulgal plusspunkte eesti rahva ees.“
Et leheruum otsas, nautige saadet.
Toivo Ärtis