Minu esimene koolipäev oli 1. septembril 1999. aastal. Sellest päevast ei mäleta ma nii palju, kui tahaksin. Ma mäletan, et tulin kooli koos vanematega. Me kogunesime praegusesse matemaatika klassi. See oli siis meie esimene koduklass. Minu esimene klassijuhataja oli Liidia Piir.
Esimene päev oli üsna jube, sest ma ei tundnud kedagi. Koolimaja oli ka võõras. Esimeses klassis oli meid rohkem kui praegu.
Marko Prii
Pisikesest pabinast suure rahuloluni
Ma olen Kuuste koolis veetnud poole oma elust.
Mäletan veel täpselt, kuidas algas mu koolitee, milline oli esimene koolipäev. Pisike (tegelikult üpris suur) pabin oli sees. Kõik tundus nii võõras, samas aga uus ja huvitav.
Nüüd on sellest möödas üheksa aastat – on aeg siit koolist lahkuda. Kuuste kool jääb mulle alatiseks meelde teise koduna. Ma arvan, et teist nii sõbraliku ja meeldiva õhkkonnaga kooli ei leidu mitte kusagil mujal.
Tairi Ristisaar
Miks ma olen Kuuste koolis?
Ma olen siin koolis, kuna ma tahtsin siia tulla.
Tulin linnakoolist. Kuustes meeldib mulle rohkem kui linnas. Hinded on siin paremad. Õpetajad on kõik toredad ja lahked. Soovitaksin teistel ka tulla siia kooli.
Kuigi mul oli siin tore, olen õnnelik, et varsti ei pea ma enam siia tulema.
Johannes Erdfeld
Tuline ristimistalitus jahedal kevadpäeval
P: Naiste käest pole pääsu: Kaisa ja Tairi suunavad „kassipoeg“ Alvari ristsetele. Foto: Marju Orion
27. mail, teisipäeval, toimus Kuuste koolis traditsiooniline kasside ristimine. Selle käigus retsivad üheksandikud kaheksandikke.
Selle aasta ristimisel oli ilm väheke jahedavõitu. Kaheksandikud ja nende klassijuhataja õpetaja Kaido valati korduvalt veega üle, nad jõid lutipudelist sooja piima, sobrasid kivikesi otsides mudas, läbisid takistusraja ja sõid kala. Lõpuks anti kõigile kaheksandikele ja nende klassijuhatajale kassipassid, mille nad olid õiglaselt ära teeninud.
Avely Voore
Eesti keele eksam tõi hea une
Ärkad hommikul üles, vaatad kalendrisse ja näe – on eesti keele eksami päev. Üritad veel korrata reegleid ja erandeid, kuid kasu ei midagi – kõik juba ammu selge.
Sammud rõhutud ilmel kooli poole, ise kahe suupoolega šokolaadi pugides, et mõte liikuma saada. Koolis näed morne nägusid ja häguseid pilke, nagu oleks kõik öö läbi tuupinud.
Eesti keele eksamil üritad salaja šokolaadi süüa, kuid jääd õpetajale vahele. Asud siis tööd üle lugema ja vigu parandama. Algul arvatud 0 vea asemel on neid hulganisti ja paljud jäävadki parandamata. Vaatad närviliselt kella ja kaaslasi, annad töö naeratades ära ja lahkud.
Kodus jääd ükskõikselt ja südamerahuga magama.
Martin Sakur