Ka meie, MTÜ Kambja Pereklubi liikmed, otsustasime 3. mail Eestimaad veidi kasida, rookida ja kultiveerida – ära teha!
Kogunemispaika jõudes mõtlesin esialgu, et olen tulnud valesse kohta… Peale meie klubi liikmete kohtasin vaid kümmekonda kohalikku, st Kambja inimest.
Kuidas olekski võimalik valla elanikele selgeks teha, et prügi koht ei ole tee ääres, metsa all ega Parvel maassekaevatud augus, kui selle sodi tulevad koristavad meie järelt Tartu linna inimesed?
Kahtlemata on erinevaid põhjusi, miks oli (reklaam)üritusest osavõtmine tagasihoidlik. Kellel oli laps haige, kes koristas kodu- (või sugulaste, sõprade) aeda, kes koristas naabervallas, kes polnud end kirja pannud ja koristas kuskil metsa- ja maanteeääres kampaaniast hoolimata jne.
Arusaadav, et vaid üks päev aastas – 3. mai – ei ole aeg, kus kokku tulla ja koristada. Ei saa märkimata jätta, et Kambjas on mitmeid inimesi, kes igapäevaselt tegelevad teiste inimeste järelt prügi koristamisega. Au ja kiitus sellistele inimestele! Erinevaid koristustalguid on korraldanud nii Noortekas, Spordiklubi kui kool. Antud artikkel puudutab üksnes 3. mai aktsiooni.
Ka põhimõttelisi kampaaniavastaseid oli. Ajendatud siis valge inimese ideest, et keegi ei pea kellegi teise järelt rookimas käima ning iga inimene koristab enda eest ise ning et probleem on meie jäätmepoliitikas, mitte kodanikes. Õige mõte. Absoluutselt. Kuidas aga õpetada lastele, et prügi maha loopimine on kuritegu, vale tegu, selles on küsimus.
Mina arvan, et keskkonnahoidmist saab õpetada ennekõike läbi eeskuju, töökasvatuse. Õppimine võiks saada alguse juba lapseeas. Üheks mõtteks pakun, et sarnaseid ühisettevõtmisi võiks teha koostöös kooli ja lastevanematega? Sellisel üritusel on koostegemisrõõm, kambavaim nö boonuseks tehtud tööle ja pedagoogilisele ja keskkonnas käitumise momendile.
Kambja vallas elab paar tuhat inimest. Koristamas oli ehk sadakond, kellest, nagu mainisin, kohalikke oli kahetsusväärselt vähe.
Antud üritusest oli õppida nii mõndagi. Ka positiivset. On palju positiivseid aspekte, miks tasub osa võtta vabatahtlikkusel põhinevatest üritustest. Eelpool märgitud kambavaimule, töökasvatuse-momendile lisanduvad ka rõõm tehtud tööst, kodaniku (kohuse)tunne jne.
Õnneks ei ole kõik veel kadunud ning 2009. aasta „Teeme Ära!“ annab meile kõigile uue võimaluse!
Maarja Anton,
MTÜ Kambja Pereklubi liige
