Juba mitmendat päeva sahistas kalmustes jahe tuuleõhk. Hundinuiad kallutasid oma pruune peakesi, elades kaasa looduse tujukusele.. Küti järve ääres oli tavatult vaikne, kuigi oli südasuvine aeg. Jahedad ilmad olid teinud pausi laste suplemisele.
Oli lõunavaheaeg. Hommikune karjaskäik oli seljataga. Jalutasime Tankaga järve ääres ja lõime lihtsalt aega surnuks. Kalmuste vahelt tuli nähtavale väike purdeke. Selle külge oli köiega seotud vana paat. Oi, sellega saab minna ju järvele sõitma, käis mul mõte läbi pea.
„Kuule, Tanka,“ pöördusin ma tema poole, „lähme paadiga sõitma!“ Ta ehmatas nagu unest üles ja tõreles minuga, et miks mina teda oma karjumisega hirmutan. „No kuidas ma hirmutan?“ olin ma järjekindel. „Lapsi ei ole järve ääres ja meil oleks hea võimalus teha segamatult üks paadisõit!“ „Ei, ei mina ei taha, ma kardan,“ ei andnud Tanka järele.
Läksime siiski koos paadi juurde ja nägime, et ka aerud olid ilusti paadipõhjas üksteise kõrval nagu sõdurid rivis. „Näed nüüd ise, kõik on olemas, ainult hüppame peale ja läheb lahti!“ olin rõõmus.
Tanka oli kahevahel – ta muidugi tahtis sõita, aga lihtsalt kartis. Tanka usutles veel, et kui me ümber läheme, mis siis saab, sest tema ei oskavat ujuda. „Mis sa nüüd, mina ei oska samuti ujuda, aga ei karda,“ lõin uhkelt rinna ette.
Ausalt öeldes oli ka mul väike hirm, aga ma ei lasknud sel nõrkusel välja paista. Ujuda olin proovinud ainult nõnda, et läksin kaelani vette ja siis summeldasin kaera moodi kaldale – vesi pahises kahele poole laiali ja mõrkjas järvevesi kippus suhugi.
Tankal oli juba üks jalg paadis, kuid ta vaatas veel kõhklevalt mulle otsa. „Mis sa enam vahid, ei juhtu meiega midagi,“ sõnasin naerdes. Samal ajal jooksis minust kaks aastat noorem vend mäest alla ja hüüdis: „Võtke mind ka peale, muidu kaeban emale ära, et te käisite paadiga sõitmas!“ Võtsime tema ka peale ja sõit läkski lahti.
Mina sõudsin. Tanka istus mulle vastu ja vend kükitas paadipäras. Uhke tunne oli tõmmata aerusid läbi roheka järvevee. Saime natuke kaldast eemale, kui kuulsime jälle hüüdmist: „Võtke meid ka peale!“ No kes need veel on, käis mõte läbi pea. Vaatasin häälte suunas ja nägin, et kaldal seisid kaks inimest – nääpsuke naine ja tugev tumedate prilliraamidega mees. Sõudsin kaldale ja võtsin nad hobustejootmise kohast paadile. Nüüd toimus muidugi kohtade vahetus. Mees istus aerude taha, naine koos Tankaga talle vastu paadininasse ja mina vennaga paadipärasse. Paat vajus tunduvalt sügavamale, sest koorem oli raskem.
Mees liigutas hoogsalt aerusid ja kõigil oli hea tuju – isegi Tanka pilvine nägu oli selginenud. Kui olime jõudnud umbes järve keskele, tuli naisel tahtmine ka natuke sõudmist proovida. Mees oli küll algul sellele vastu, aga lõpuks nõustus. Nad hakkasid kohti vahetama ja siis see juhtus…
Paat kõikus küllaltki tugevalt. Ma ei tea, kumb neist tasakaalu kaotas ja istmikuga paadi servale prantsatas. Olime kõik ülepeakaela vees. Ei tea, kui sügaval ma vee sees ära käisin, aga kui mu peake suure rabelemise peale vee peale tõusis, nägin paadi ümber suurt segadust. Paat oli kummuli ja Tankast polnud jälgegi. Mees ja naine ukerdasid ümber paadi. Vend oli minust osavam, sest ta oskas natuke ujuda. Ta hakkaski kiiresti kalda poole summeldama. Sain aru, et ma ei tohi temast maha jääda ja nii rabelesingi talle järele. Kahel korral jõudsin talle isegi nõnda lähedale, et puudutasin kanda. „Ära kisu, jäta järele, muidu tõmbad mind veel vee alla ja upume mõlemad ära,“ karjus ta himunult. Aga mis sa teed – uppuja haarab ju õlekõrrest kinni ja mis mul siis viga venna kannast kinni võtta.
Purde juurde oli pikem maa. Sellepärast ujus vend otse, kuigi seal oli kahe meetri laiune kalmuste rägastik. Rabelesime mõlemad kalmuste sees, kuni lõpuks kaldale jõudsime. Oli see vast ülev hetk, sest me olime pääsenud. Seisime seal lõdisedes ja üleni mudased, kalmuste kuivanud varred riiete küljes ja juustes. „Ptüi, pagan võtaks, sa oleks mind peaaegu ära uputanud,“ nähvas vend etteheitvalt ja sülitas suust vett välja. Peagi kadus ta mäest üles kodu poole. Hea, et ema oli sel päeval linnas ja ei näinud seda kõike pealt. Seisin nagu sammas ja vaatasin järve poole, sest mulle oli kõige tähtsam see, mis on saanud Tankast.
Järvelt avanes naljakas vaatepilt. Mees ja naine olid klammerdunud paadi külge ja Tanka hoidis õblukesest naisest kõvasti kinni. Mees liikus kätega libistades mööda paadi äärt nagu otsides midagi. „Pagan võtaks,“ pomises ta, „ilma prillideta ei näe ma midagi, aga prillid on kadunud.“ Siis pööras ta oma vaevatud näo minu poole ja hüüdis: „Mine kutsu kedagi appi ja tee kiiresti, sest vesi on jahe!“
Lõdisesin ise ka nagu haavaleht ja läksin pooljoostes mäest üles. Mäe otsas oli hobusetall ja ma lootsin sealt abi saada. Naervate silmadega tallimees tuli ukse peale ja imestas, et mis minuga on juhtunud. „Sa tuled nagu põrgust, üleni märg ja mudane,“ muheles ta habemesse. „Onu Pulla, tule appi, paat läks ümber ja inimesed on paadi küljes,“ hüüdsin ma hingeldades. Ta ei saanud kohe aru, milles asi, siis aga võttis seinalt jämeda heinaveo köie ja viskas selle üle õla.
Tore oli vaadata, kuidas ta läks kahele poole vaarudes mäest alla, köis üle õla nagu Liblel. Poolel teel hõikas ta mehele: „No mida sa vahid seal nagu pime, pööra paat õiget pidi ja ronige sisse. Mina mõtlesin, et mõni hakkab uppuma!“
Ilma prillideta mees aga oligi poolpime!
Lõpuks saadigi paadil õige pool üles ja mees aitas naise koos Tankaga paati. Nad istusid poolenisti veega täidetud paadis ja vahtisid abipaluvalt kalda poole. Tanka ei lasknud paadiski naisest lahti, vaid oli tema külge nagu naelutatud. Onu Pulla läks purde lõppu, keris ümber õla oleva köie osaliselt lahti ja viskas selle vihinaga mehe poole. Kohmetunud käed ei saanud köit kätte ja tallimees nurises: „No oled sina ikka mees! Ega ma ei saa sulle köieotsa kätte tuua.“
Peale kolmandat katset oli mehel köis kindlalt peos ja paat liikus aeglaselt kalda poole. Mul ei olnudki vaja rohkemat teada, kui vaid seda, et kõik – peamiselt just Tanka – on päästetud. Ta vaeseke ei saanud sõnagi suust, hambad plagisesid ja nägu oli nutune. Pidasin õigemaks ära minna, et mitte süüdistusi kuulda. Pealegi värisesin ka ma ise.
Toas viskasin märjad riided seljast, loputasin ennast vanas pesukausis puhtaks ja panin kuiva kleidi selga ning veel kampsuni ka peale. Vaatamata kõigele ei hakanud mul põrmugi soojem. Lõpuks tõmbasin ema päevinäinud kasuka selga, nööpisin eest kinni ja jäin ootama, kas hakkab soojem. Järsku märkasin ehmatusega, et kell on neli ja tuleb karja minna. Mul ei olnud aga põrmugi soojem. Mõistsin, et kasukat ma ära võtta ei saa. Lootsin, et ehk ei märka keegi minu karjaminekut.
Mõistsin, et kasukat ma ära võtta ei saa. Lootsin, et ehk ei märka keegi minu karjaminekut. Aga nagu nõiaväel seisis onu Pulla oma täies suuruses talliuksel ja imestas: „Tohoh imet, sul suve ajal kasukas seljas!“
Eks ta oli, päike oli tõesti vahepeal välja tulnud ja soojendas mu kahvatut nägu.
„Imet, imet! Mida siin imestada on, kui mul on külm,“ pomisesin endamisi ja läksin pooljoostes edasi. Natuke ebamugav oli liikuda, sest kasuka äär peksis vastu jalasääri ja sõrmed ei ulatunud varrukatest välja. Perenaine oli lehmad juba ära lasknud ja õnneks ta mind ei näinudki.
Kui lehmad rahulikumalt sööma hakkasid, istusin kivile ja vaatasin – silmad vidukil – päikese poole. Üks lehm, kes tuli mind uudistama, sai vitsaga mööda nina ja läks teiste juurde tagasi.
Peagi hakkas mul soe ja ma viskasin kasuka seljast kivi peale. Sinna see jäigi kuni järgmise päevani.
Lõunavaheajal tuli Tanka minu juurde ja oli pahane: „Näed nüüd ise, sinu paadisõiduga oleks ma peaaegu ära uppunud.“ Vaidlesin vastu: „Mina, Tankake, oleksin võinud ka ära uppuda, aga näed, me oleme mõlemad elus.“
Minu sõnad rahustasid teda natuke ja ta hakkas rääkima oma pääsemise lugu. Ta ei mäletanud, mitu korda ta oli järve sügavuses ära käinud enne, kui naine tal juustest kinni sai. Naine oli õnnelik, et mina vennaga suutsime ise kaldale ujuda, sest kolme last ta ei oleks suutnud päästa. Mehest ei olnud mingit kasu, sest ilma prillideta oli ta ise abitu.
Nii lõppeski üks minu lapsepõlveseiklustest. Peale seda äpardunud lõbusõitu oli paat lukuga kõvasti purde külge kinni pandud, et keegi ei saaks jälle omapäi sõitma minna.
Kadaka Luise
