Kallim veel kui kuld ja hõbe seisis kütkendatud kirjas: Muuseumis võib näha ka Kalevipoja tarkuseraamatut. Foto: Tiina Tiideberg
|
 |
Kui ma suvel Kambja laulu- ja mänguseltsiga Kalevipoja muuseumis käisin, otsustasin sinna kindlasti ka õpilased viia.
Üks sügisene kaunis päev oli taoliseks õppekäiguks justkui loodud. Nii saigi Vooremaale sõita 6. klass, kellel rahvuseeposega esmatutvus juba tehtud, ja 5. klass, kellel Eno Raua või Villem Ridala ümberjutustuse lugemine talvel ees seisab.
Muuseum asub Jõgevamaal endises Saare koolimajas, kus õppetöö lõpetati kuus aastat tagasi – ikka laste vähesuse tõttu. Õnneks oli aga kauaaegsel ajalooõpetajal Viivi Lanil tehtud juba hulk aastaid kodu-uurimuslikku tööd ja kogutud hulk vanavara, nii et muuseumi ei asutatud tühjale kohale.
Imekspandav oligi see, kui suuremahuline see muuseum on (10 tuba) ning kui tihedasti seotud kohalike inimeste elu ja loominguga. Näiteks illustreerivad giidi jutustatud Kalevipoja lugu 30 seinal rippuvat pilti, mille on joonistanud kooli vilistlane Terje Kõre. Külalistetoa eesseinas aga ripub Jõgevamaa kunstniku Ilmar Kruusamäe 1988. aastal maalitud teos “Aga ükskord…”, mille ta muuseumile kinkis. See oli ka minu suurim elamus, sest paremini vist ei olegi kunstis võimalik väljendada tollaseid eestlaste rahvuslikke tundeid eeposega seostatuna.
Seal oli ka üks maal, kus Kalevipoeg oma hobusega huntide vastu võitleb ja Eestile vabaduse toob. Hobuse üks jalg oli maalist väljas. (Maigi-Ly)
Kõige väiksem tuba, mille kaht eksponaati sai ainult läbi trellitatud akna piiluda, on aga pühendatud kahele kohalikule võõrvõimu all kannatanud õpetajale. Nii on muuseum ühtaegu Kalevipojast ja kohalikest inimestest. Võõrustaja seostas need kaks poolt väga loogiliselt: Kalevipoeg ongi eesti rahvas. Näiteks kandis nõukogude aega tutvustav tuba nime Kalevipoeg põrgus.
Ajaloo- ja kirjandushuviline täiskasvanu võiks seal majas veeta tunde, sest saab tutvuda erinevate rahvaste eepostega ja meie oma tõlgetega, muistendite levikuga, Kalevipoja-teemaliste loometöödega, Eestimaa ajalooga sõnas, pildis ja esemetes, energilistele lastele tuleb mõistagi leida tegevust, liikumist.
Kui muuseumi väravast väljuda, on ees suur muruplats, millel seisid igasugused puukujud. Eemal oli ka Kalevipoja tool ja lausa hiiglaslik laud. (Jane)
Kui ma olin esimesena üles roninud, hakkasin teisi üles tõmbama. (Sander)
Kongi vaatamine polnud midagi hirmsat, kuigi teised kiljusid nii, et kõrvad läksid lukku. (Katharina)
See oli kõige huvitavam tuba, kus olid vanad sõjariided ja sõjaväeasjad. Väljas oli väga huvitav, sest seal olid kiigud, Kalevipoja tool, laud ja vanker. (Miikal)
Õues oli suur tool, laud, siili ja vanaisa kujud, suur käru ja kiigud ka. (Anette)
Mulle meeldis muuseumis kõige rohkem koolituba. Seal oli hästi palju vana-aegseid koolitarbeid. Mängisime isegi kooli! (Katrin)
Veel käisime Kääpa jõe ääres Kalevipoja mõõka vaatamas. See oli suurem, kui ma arvasin. (Jane)
Kääpa jões oli suur kivist mõõk, mis paistis ilusti välja. Ma arvasin, et see on väike ja terasest. (Mario)
Rippsillal oli alguses jube, aga ma harjusin ära ja käisin mitu korda veel. (Liis)
Mulle meeldis väga suveniire osta ja õues ronida. (Enelin)
Hiljem klassis muljeid jagades ja lisapilte vaadates kerkis küsimus: kui suur see Kalevipoeg ikka oli? Ühes tekstis oli välja arvutatud, et kivi viskaja pidi olema 1 km pikkune, laudade tassija aga pisut kõrgem kui Eiffeli torn. Vaatamata sellele, et nimetatud tekst ilmus 1.aprillil, loodab ju inimene ikka, et keerulisel ajal keegi tugev, tark ja julge appi tuleb.
Aga ükskord algab aega
/…/
Küll siis Kalev jõuab koju
Oma lastel õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma.
“Kalevipoeg”
5. ja 6.klass ja õpetaja Tiina Tiideberg