Vastukaja 17. septembril 2007 ajalehes Postimees ilmunud justiitsministri Rein Langi artiklile „Seadusega armastust ei taga“.
On üks vana võte, mida härra justiitsminister endise meedia- ja praeguse avaliku elu tegelasena väga hästi teab ja kasutab – kui argumentidest napib, siis tuleb visata poriga. Rein Lang on järjekordselt ületanud hea tava piiri, süüdistades nõukogulikus nostalgias neid, kellele tema eestvõttel koostatud perekonnaseaduse eelnõuga pealesurutav abielusuhete lõhkumine vastuvõetav ei ole.
Kuid enamgi veel. Kiites 1940. aasta Jüri Uluotsa eestvõttel koostatud tsiviilseadustiku eelnõus kavandatud abikaasade varaliste suhete iseloomu, on minister Rein Lang astunud kolinal ämbrisse, ilmutades oma täielikku ebapädevust.
Võtme 1940. aasta tsiviilseadustikus ettenähtud abikaasade varaliste õiguste tegeliku sisu ja suunitluse mõistmiseks annab selle eelnõu paragrahv 303.
Tsiteerin:
„Lahkuminekute korral on mõõduandev mehe otsus. Kui mehe otsus on oludega põhjendamatu, siis lahendab küsimuse naise palvel hoolduskohus.”
Vaat kuhu koer on maetud ja mida härra Lang tegelikult soovib – taastada peresuhetes enne 1940. aastat valitsenud patriarhaat ehk mehe määrav roll! Just sellele on tema uus perekonnaseaduse eelnõu suunatud. Ja seda tänapäeva – 21. sajandi – Eestis kui EL liikmesriigis. Oleme ühinenud Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga, vastu on võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus, rääkimata põhiseaduslikust mehe ja naise võrdsuse printsiibist jne.
Eelneva kontekstis muutub ka arusaadavamaks Rein Langi varasemalt väljendatud ihalus ja nostalgia füüreri ning enne II maailmasõda valitsenud meeste maailmakorra järele, mida ta üritab Eesti õigussüsteemi juurutada.
Eriti tähelepanuväärne on härra Rein Langi Postimehes ilmunud artikli alapealkiri: Perekonnaseaduse eesmärgiks on pakkuda inimestele kindlust just varalistes suhetes. Lang pakub kindlust inimestele, kelle all ta peab silmas mehi, mitte aga perekonnale kui tervikule.
Tagasi patriarhaati?
Rein Langi eelnõus on abikaasade varalised suhted tehtud põhjendamatult keeruliseks. Senini kehtiv 1996. a vastu võetud taasiseseisvunud Eesti perekonnaseadus on andnud varaliste suhete selge ja arusaadava lahenduse – on abikaasade ühisvara, on lahusvara ja vajadusel sõlmitakse abieluvaraleping.
Uus eelnõu jaotab aga varad viieks eri kategooriaks – ühisvara, lahusvara, soetisvara, koguvara ja põhivara. Nende erinevate varaliikide teoreetiline ja praktiline eristamine pakub kahtlemata professionaalset huvi ja head ajugümnastikat advokaatidele, kohtunikele ning erinevatele varaekspertidele, kuid on tavainimese jaoks ilmselgelt liiga keeruline.
Rein Langi väide, et lahutuse korral muutub vara jagamine lihtsamaks, on paljasõnaline ja vastuolus eelnõu tegeliku olemusega. Kui kummalgi poolel jääb õigus nõuda teiselt osa abielu kestel soetatud varast, siis peab hakkama ju tõendama nii sellise vara olemasolu (või seda, et see oli olemas) kui ka selle hinda ja väärtust, mis kahtlemata on ajas muutuv, rääkimata selle varaga tehtud tehingutest, mida enamusel juhtudel enam tagasi pöörata ei anna. Rahatähed ise on aga väga liikuvad.
Kuidas küll kaitseb Rein Langi eelnõu nõrgemat poolt, kui praktiliselt igasse abikaasade varaliste suhete paragrahvi on sisse kodeeritud vaidlused, mida ilma kohtuta lahendada ei ole reaalselt võimalik.
Rein Langi poolt pakutav perekonnaseadus ei kaitse perekonda ega selle nõrgemat poolt. Iga pereliikme kaitse on jäetud tema enda asjaks vastavalt oma oskustele, võimetele ning võimalustele palgata endale häid nõustajad. Hea nõu aga on kallis – nõnda ütleb eesti vanasõna.
Eelnõu kriitikat, mida võib lugeda erinevatest meediaväljaannetest ja mis Rein Langile ei meeldi, võib pikalt jätkata. Kuid probleem ei ole selles, mis Langile meeldib või ei meeldi.
Põhimõtteline probleem on Rein Langi eestvõttel kogu ühiskonnale pealesurutavas individualistlikus ja põhjendamatult keerulises perekonna varaliste suhete mudelis.
Abielu on oma olemuselt ühistegevus. Ühine majapidamine, ühised lapsed, ühine elukeskkond, mis nõuab kõigi osapoolte panust, arvestades ka looduse poolt määratud mehe ja naise rollide erinevust.
Ühistegevus, sealhulgas perekonna raames, on ühiskonna koostoime ja solidaarsuse üks tugevamaid aluseid. Abikaasade varaliste suhete lõhkumise kaudu lõhutakse perekondlik ühistegevus. Individualistlikku tõusiklikkust propageerivad reformistid on kogu aeg olnud tõrjuval seisukohal vabatahtliku, võrdsetele ning õiglastele alustele rajaneva ühistegevuse suhtes. Siit ka jätkuv ihalus mehe domineerimisele naise kui üldjuhul nõrgema poole õiguste ahistamise arvel.
Peresuhted, eriti varalised suhted kujunevad välja pika aja jooksul ja nende ülevalt tuleva käsu korras muutmine on määratud läbikukkumisele. Justiitsministri ametis olev inimene peaks seda mõistma.
Jah, seadusega ei saa kedagi sundida teist inimest armastama, aga Rein Langi eelnõu teeb küll kõik selleks, et armastus ära suretada.
Jurist Maido Pajo,
