Jumalasõna kuulutamas: Auväärne Theodor Hasselblatt ja Kristjan Luhamets. Foto: Riina Suits
|
 |
Kambjas ammusel ajal kirikuõpetajaks olnud Eduard Hasselblati auväärses eas pojapojapoeg Theodor keskendus 12. augustil kambjalastele peetud jutluses usule, lootusele ja armastusele, sest ega elus hakkama saamine ei ole iseenesest mõistetav.
„Olen tänulik, et seisan siin, teie kiriku kantslis, kirikus, kus minu vanavanaisa on teeninud siinset kogudust,“ lausus Theodor Hasselblatt oma Kambja jutluse avasõnadena. „On rõõm teenida selles ilusas ja võimsas kirikus teades, et minu esiisa jutlustas selle kiriku suureks, sest nagu te teate, tema ajal ehitati see kirik suuremaks.“
Sünnimaa on jäänud kalliks
Theodor Hasselblatt sündis Tallinnas 1921. aasta 11. septembril, kuid kogu tema täiskasvanuelu on möödunud Saksamaal, sest 1939. aastal lahkus perekond Eestist. Theodor ja kaks temast nooremat venda omandasid vaimuliku hariduse. Theodorist sai oma suguvõsas üheksanda põlve kirikuõpetaja, esimene vaimulik Hasselblattide seast astus ametisse aga juba aastal 1638. Suguvõsa on Eestiga seotud juba 1633. aastast, kui Rootsist saabus siia nende esiisa ja asus õppima vastavatud ülikoolis. Temast sai Noarootsi koguduse õpetaja ja sealse esimese eestikeelse kooli asutaja.
Theodori isa Bruno Hasselblatt teenis 27 aastat Tallinna Jaani kogudust.
Pärast Eestist lahkumist möödus ligi veerand sajandit enne, kui Theodor Hasselblatt taas sünnimaale tulla sai – see juhtus 1963. aastal. Viimastel aastatel kuuleb tema head eesti keelt siinmail peaaegu igal suvel.
„Kui olen Kambjast mööda sõitnud, olen näinud, et kirik on muutunud üha ilusamaks,“ nentis oma jutlusearutluses Theodor Hasselblatt, kelle hinnangul kirik on killuke nii Kambja kihelkonna kui Kambja valla ajaloost. Paari aasta eest ronis Theodor Hasselblatt kõrgest east hoolimata kirikutorni, et näha ja pildistada uusi tornikelli – 2002. aastal sakslastest heategijate abiga valminud „Usku“, „Lootust“ ja „Armastust“.
Usule, lootusele ja armastusele oli pühendatud ka jutlus, mille Theodor Hasselblatt pidas Kambjas oma vanavanaisa Eduardi kunagises kodukirikus. Jutlustaja veendumuse järgi ongi just usk, lootus ja armastus need kõige tähtsamad, mida protestantlik kirik võiks Euroopa Liidus inimestele kaasa anda. „Meie ei saa elada usuta, lootuseta ja armastuseta,“ lausus aegu ja inimesi näinud hingekarjane oma ajatut ja ajalikku hõlmava sõnumi.
Ergas meel, kaunis keel
Pärast jumalateenistust ja armulauda jäi kadestamisväärselt reibas ja ergas Theodor Hasselblatt omainimesena kirikuliste sekka, et kostilaua juures juttu puhuda. Muuhulgas juhtis ta tähelepanu kuldristile, mis tal viimaseid päevi kaelas rippus. Tegemist oli tänukingiga, mille Theodori isa Bruno Hasselblatt sai Tallinna Jaani koguduselt pärast 15aastast teenistust 1927. aastal.
Kolm päeva pärast Kambjas käimist kohtus Theodor Hasselblatt Tallinnas Jaani koguduse liikmetega, et viia täide oma soov ja anda 80 aasta eest isale kingitud kuldrist taas koguduse valdusesse.
Theodor Hasselblatt, saksa päritolu kirikuõpetaja poeg, kes nüüdseks on elanud peaaegu 70 aastat Saksamaal, üllatab väga ladusa eesti keele oskusega. Saladuse juured on ilmselt selles, et Theodori isa Bruno abiellus eestlanna Adelega ja nende üheksalapselises peres oli teiseks koduseks keeleks saksa keele kõrval eesti keel.
Toivo Ärtis
Eesti kirjanduse suur sõber
Hasselblattide suguvõsas teenivad vaimulikena juba kümnenda põlvkonna esindajad, ehkki Theodor Hasselblati perekonnast esiisade töö jätkajat ei kasvanud. Poeg Cornelius Hasselblatt õppis hoopis Hamburgi ülikoolis fennougristikat. Ta on avaldanud Saksamaal kirjutisi eesti kirjandusest ja tõlkinud eesti autorite ilukirjanduslikke teoseid saksa ning hollandi keelde. Cornelius Hasselblatt töötab aastast 1998 Groningeni ülikoolis soome-ugri keelte ja kultuuride professorina. Temalt ilmus 2006. a detsembris saksakeelne monograafia eesti kirjanduse ajaloost.
Monograafia esitlusel suutis autor selle sisu naljatledes kokku võtta ühte lausesse: „Eesti kirjandus põhineb rahvaluule kahetuhande aasta vanusel suulisel pärimusel ja on viimaseks sajandivahetuseks jõudnud tulemuseni, kus on tõsiselt kaalutud Nobeli kirjanduspreemia andmist eesti kirjanikule.“