Kodupubliku ees: Luule Hurt tõi laulukosti Kambja memme-taadi peole. Foto: Margus Kriiva
|
 |
Minu tutvus Luulega algas üpris hiljuti – ta helistas ühel päeval mulle ja tutvustas ennast. Nimelt oli ta osalenud selle aasta kevadel laulukonkursil "Laulame eakate hüvanguks", kus tema laul pääses edasi finaali.
Sain Luulelt plaadi laulu kuulamiseks. Otsustasime, et see on väga sobilik esitamiseks memme-taadi päeval. 5. augustil saidki kõik peolised nautida nii Luule laulu kui laulmist.
Palusin Luulel Koduvalla tarvis endast kirjutada – enda hobisid ning tegemisi tutvustada.
Luule Hurt:
„Minu lapsepõlv möödus Küti järve ääres ja oma kooliteed alustasin Sipe koolimajas. Hiljem läksin Kuuste kooli.
Läbi elu keerdkäikude jõudsin lõpuks Suure-Kambjasse ja siin ma nüüd elan. See kaunis kodu, mida ümbritsevad järv, jõgi, metsatukad ja suur allikas saunakoplis, annab mulle palju elujõudu ja loomingulist inspiratsiooni. Peale laulude ja luuletuste olen veel kirjutanud naljalugusid, mida on saanud väiksemale publikule ka ette mängida.
Nooruses sai paljudes isetegevusringides kaasa löödud ja küllap see pisik on jäänud minusse tänaseni. Edaspidi hakkan rohkem osalema Kambja kultuurielus ja eks siis ilmub veel nii mõndagi minu loomingust.
Ise tehtud, hästi tehtud: Luule Hurt kogus koduõue kaunistava püramiidi jaoks kivid, segas mördi ja sai hakkama ka ladumistööga. Foto: Pille Tammelan
|
|
Tagasi koju
Vana maja ja viltune tara
päevi näinud heinasara
möödakäijale tühised need
ei näi märkavat rohtunud teed.
Sa seisad kui hüljatud vaikselt
ja ootad, et tuleksin taas,
koduvärava avada võiksin
jalajäljed on kaste peal maas.
Anna andeks mu kodu ja aed,
et aastateks üksi sind jätsin,
see oli vaid raisatud aeg.
Ükskõik kuhu saatuse tiivad,
mind kodust eemale viivad,
ikka tunnen, et süda on siin
võõrsil vaevab mind mure ja piin.
See luuletus on kirjutatud 2004. aastal peale tagasitulekut välismaalt, kus ma elasin kümme aastat.
Esimene ehmatus, kui ma tagasi tulin, oli õunaaed. Kõik õunapuud olid kaetud paksu samblakorraga, kuigi nad polnud veel vanad. Ma sain aru, mida see tähendab – pererahvas oli nad maha jätnud ja nii väljendus nende kurbus.
Läksin kõige esimese puu juurde ning murdunud häälel palusin kõik andeks. Sama tegin ka teiste õunapuudega. Lõpuks ohkasin sügavalt ja jäin lootma, et midagi muutub.
Nädala pärast juhtus ime. Hommikul õue minnes ei uskunud ma oma silmi. Kõik õunapuude alused olid kaetud paksu samblakorraga. "Nad andestasid mulle!" juubeldasin ma oma südames ja silmad muutusid ähmaseks.“
Sellised olid mõtted, mida Luule Hurt jagas augustis 2007 Koduvalla lugejatega.
Usun, et kindlasti on meie vallas veel inimesi, kes on erksad, ärksad ja loomingulised, aga kelle looming on veel vaka all peidus. Palun endast märku anda ja liituda meie isetegemistega.
Pille Tammelan,
Kambja valla kultuuritöötaja