Need Tartu Kutsehariduskeskuse õppurid on oma erialavaliku juba teinud. Foto: Heigo Mägi
|
 |
Kooliaegsete veidrate valikuvõimaluste tõttu polnud mul võimalust õppida seda, mis meeldis. Minu lapsed on oma valikutes vabad ja mul on selle üle hea meel.
Praeguste mürsikute vanemad omandasid keskharidust ajal, mil enamikul nende eakaaslastel tuli kord nädalas ronida bussi ja sõita õppetootmiskombinaati.
Tolles naljaka nimega asutuses õpiti erinevaid erialasid. Paljudel 40ndates aastates inimestel kolletab kuskil kapinurgas kas autolukksepa, kelneri, loomakasvataja, õmbleja, puidutöötleja või kondiitri ametitunnistus.
Õppetootmiskombinaatidele lisas populaarsust see, et enamikul õppijaist oli võimalik saada ka autojuhiluba.
Kutseõpe pakub erinevaid võimalusi
Kasu iganädalasest bussireisist lisaks autojuhiloale oli laienenud silmaring, uued tuttavad, ülevaade elualadest ja kutsevalikuga seotud otsustamise lihtsustumine.
Tunnen inimesi, kes õppisid õppetootmiskombinaadis omandatud eriala edasi ja on nüüd edukad.
Kätte on jõudmas aeg, mil kunagiste „õppetootjate“ lapsed peavad hakkama tegema valikuid. Siin–seal on ilmunud sõnumeid kutsehariduse edusammudest, kõigile on teada olukord meie tööjõuturul.
Ka Järvamaa kutseharidusel on hakanud paremini minema. Oskame otsida ja oleme leidnud raha Euroopast, oleme suutnud teha konstruktiivset ja asjalikku koostööd nii naaberkoolide kui ka ettevõtjatega, sügisest saadame tublimad õpilased õppima välismaale.
Paljud ettevõtted ja inimesed on meid leidnud – Paide kutsekeskkool on 2006. aasta täiendõppe mahu käesoleval aastal nii inimeste arvus kui ka rahanumbrites üle löönud juba kolme esimese kuuga.
Mäletan, et õppetootmiskombinaadi ajal said autojuhiks õppida viielised ja puidutisleriks kolmemehed.
Samavõrra, kui on muutunud tavaliseks 18aastaselt omandatav autojuhiluba ja harulduseks puidutööoskus, on muutunud ka elukutsevaliku kriteeriumid.
Kutse–eelkoolitust tehes arvas mitusada üldhariduskooli õpilast, et meil on „jumala norm õpsid“. Seda on tore teada, kuid arvan, et õpilasel tuleks kooli valides lisaks normaalsete õpetajate kriteeriumile arvestada ka muud: kas talle õpitav eriala meeldib; kui hästi ja millist tööd ta kooli lõpetades saab; kas kutsekooliharidus annab võimaluse edasi õppida; millised üleüldse on tema soovid, võimed ja isiksuslikud omadused.
Enne valikute tegemist tuleb koguda teavet. Huvitav, kui paljud põhikoolilõpetajad teavad, et pärast kolmeaastast kutsehariduse omandamist on kõigil võimalus veel aasta õppida ja valmistuda riigieksamiteks? Ilmselt üsna vähesed.
Olulist teavet on veelgi: kutsekooliõpilasele makstakse õppetoetust, sõidutoetust ja lõunasöök hüvitatakse iga päev 20 – 50 krooni ulatuses.
Tähtis on teada ka, et kutsekoolis saab õppida nüüd ka vaid ametit, keskhariduse omandamine pole sada protsenti kohustuslik.
Eriala valides tuleb mõelda kaugemale
Olen kolleegidega arutanud, et oluline pole mitte võimalikult paljude õpilaste tulek kutseõppeasutustesse, vaid et siia tuleksid need, kes tahavad õppida ametit, mis neile meeldib. Praeguse ehitusbuumi taustal tahavad kõik saada ehitajaks. Kuid mis juhtub siis, kui palkade tõustes tulevad meie mehepojad välismaalt tagasi Eestisse ehitama? Või kui tuleb majanduslangus?
Elukutset valides tuleb mõelda laiemalt: Eesti on transiidimaa, see annab tööd laomajanduses ja veokorralduses. Kindel on, et teedeehitus Eestis suureneb – miks mitte õppida teedeehitajaks? Või õppida tavalise ehitamise asemel midagi spetsiifilisemat – näiteks elektrikuks?
Minu keskmine hinne põhikooli lõputunnistusel oli 3,9, selle tõttu kästi minul õppetootmiskombinaadis õppida autolukksepaks.
Autode remontimine pole mind kunagi huvitanud, kuid puidutööoskusest olen puudust tundud küll.
Kooliaegsete veidrate valikuvõimaluste tõttu polnud mul võimalust õppida seda, mis meeldis. Minu lapsed on oma valikutes vabad ja mul on selle üle hea meel.
Rein Oselin,
Paide Kutsekeskkooli direktor
