Maikuu kahel viimasel koolipäeval toimus Unipiha algkooli lastele ekskursioon Lahemaale. Hommikul kella 9.30 kogunesid kõik lapsed kooli juurde ja siis algas pikk ja väsitav bussisõit Pangodist Lahemaale. Rahvuspargi keskusesse kohale jõudes einestasime kohalikus restoranis. Oli uhke tunne süüa praadi valgete laudlinade taga noa ja kahvliga nii, et midagi laudlinale ei pudiseks.
Peale söömist vaatasime filmi Lahemaa loodusest. Pärast seda sõitsime bussiga mere äärde Käsmu ja käisime jalgupidi külmas vees. Giid ei lubanud meil kaldarajalt kõrvale heina sisse astuda, sest seal võis olla rästikuid. Kiirabi oleks appi jõudnud, aga alles tunni aja pärast. Seepärast hoidusime kõik rajalt kõrvale astumast.
Telkimiskoha saime endale Käsmu meremuuseumi kõrval asuvale muruplatsile.
Põnevat tegevust oli kõikjal ja kõigile
Karl-Eriku ja Meelise isa aitasid muuseumi streikiva muruniiduki korda teha ning niitsid siis platsi tasaseks. Kui telgid olid püstitatud, tegime viikingite eeskujul ehteid, värvilisi paelu ja pahade vaimude äraajamise propellereid. Tüdrukud meisterdasid kaelaehteid. See käis nii: kaks värvilist sulge kinnitati liimiga pärlites olevasse kahte auku. Poisid tegid samal ajal endale kirju paela ja propelleri. Lisaks sellele viskasime puuriita sõjakirveid, luurasime üksteist ja jooksime võidu. Samuti ronisime mere ääres mööda kive.
Öö oli tormine. Meri kohises telgiseinte taga ning tuul tahtis telgi õhku tõsta. Kümme minutit enne südaööd hakkas väga hullusti vihma sadama, lõi välku ja müristas hirmsasti. Õnneks ükski laps seda ei kartnud.
Järgmine hommik ei olnud enam nii ilus ja päikesepaisteline. Sõime mere ääres laudadel võileibu ja helbeid jogurtiga. Esimene koht, kuhu me giidiga pärast hommikusööki läksime, oli Palmse mõis. Vaatasime uhkeid saale ja mööblit. Ühe suure laua taga, kus mõisapreilid lõunat sõid, istusime ka meie korraks vanaaegsetele toolidele. Need olid hästi pehmed ja mugavad.
Giid Maret jutustas, et lossis käib aeg-ajalt kummitamas üks Must daam. See tegi kõhedaks.
Sagadi mõisa metsamuuseumis nägime kõike seda, mis kasvab ja elab meie metsades. Eriti meeldis mulle mõisa hiigelpööning, kus lapsed said vanasti peitust mängida.
Kinosaalis saime näha filmi sellest, milleks vanasti kasekoort kasutati.
Lisaks sellele saime raputada ka riidega pealt kaetuid purke ja arvata kuulmise järgi, mis seal sees on. Minu purgis olid männiokkad.
Isade ja poegade täpsusvisked titekivi suunas
Mere äärses Altja külas kiikusime suure külakiigega. Giid näitas meile ka titekivi.
„Kui sisemaal tõid lapsi vanasti toonekured, siis mere ääres, leiti lapsed titekivi juurest,“ seletas ta. „Selleks, et perre uus laps sünniks, pidid mehed või poisid seda kaldalt kiviga tabama.
Tavaliselt käisid kive loopimas poisid. Tüdrukud seda teha ei tahtnud, sest nemad pidid ju oma nooremaid õdesidvendi hiljem hoidma.“
Meie kooli poisid ja osa isasid viskasid ka paarikümne meetri kaugusel meres asuva suure titekivi pihta täpsust. Minu isa sai sellele mitu korda pihta.
Enne kojusõitu jõudsime vaadata veel Nõmmeveski juga. See kohises küll väga valjusti ja võimsalt.
Viitnalt bussist maha minnes ja meiega hüvasti jättes lausus meie ekskursioonijuht Mare: „Ma pole kunagi näinud ühegi kooli ekskursiooniga kaasas nii palju isasid. Te olete tublid!“
Vahvate isade nimed olid Meelis Kaljumäe (senior), Erlend Sild, Tarvo Sööt ja Raivo Tõnne.
Sille Sööt,
4. kl. õpilane