Olen varemalt kuulnud valla rahvast rääkivat, et osavõtt erinevatest kohalikest kultuuriüritustest on tagasihoidlik. Antud sõna on olukorra kirjeldamiseks liiga leebe ning ma julgeksin koguni väita, et osavõtt üritustest (spordiüritused, laulukoorikontserdid, etendused, tantsuõhtud, kirikukontserdid jne) on häbiväärselt madal.
Mis on juhtunud, et maalilises Lõuna-Eesti väikeses vallas, mis kannab epiteete nagu „esimene talurahvakool”, „esimene mitmehäälne laulukoor”, rahvas justkui pelgab kultuuri?
Tõele au andes on olnud mõnedel üritustel suhteliselt arvestatav piletitasu. See on õige, et kallis pilet just vanemaid inimesi ja noori peresid üritusele ei meelita Küll aga on paljud üritused osavõtjatele meie vallas tasuta. Pigem meelitavad korraldajad rahvast kohale erinevate meenete ning auhindadega. Vaatamata meenetele, auhindadele, huvitavatele programmidele ja asjalikele esinejatele tuleb kurbusega nentida: meie valla rahva kodu on nende kindlus ja välja neid sealt meelitada käib korraldajatele üle jõu ja mõistuse.
Probleemiks võib olla ka teadmatus, millal üks või teine üritus aset leiab. Siinjuures soovitan külastada valla kodulehekülge. Kellel Internetivõimalust ei ole, leiab kuulutuse poe-, vallamaja-, noortekeskuse või korterelamute teadete-tahvlilt.
Kas probleemile on lahendust?
Armastust ning huvi kultuuri vastu saame õpetada lastele ennekõike meie ise, täiskasvanud. Pisikese lapse esimeseks õpetajaks on tema lähikondsed ehk siis vanemad ja perekond: õed-vennad-vana-vanemad. Lasteaiamudilasele on õpetaja koguni suuremaks autoriteediks kui vanemad. Koolilapse eeskujuks on õpetajad ning kahtlemata ka eakaaslased.
Pole ilusamat vaatepilti kui perekond koos kontserti nautimas või pereüritusest osa võtmas. Müts maha ka klassijuhatajate ning õpetajate ees, kelle missioonitunne vaatab kaugemale riiklikust õppekavast ning akadeemilistest tundidest. Perekondade, lasteaia ja kooli õpetajate tööd ei ole võimalik üle hinnata… Tänusõnu te kuulete tõenäoliselt harva. Iga vanem ja õpetaja peaks enda üle uhke olema, kui aastate möödudes märkab, et tema õpetatud-kasvatatud lapsukesed käivad kontserdil, kirikus, teevad sporti ning külastavad usinasti raamatukogu.
Jääb üle vaid loota, et olles ise eeskujulikud kultuuritarbijad, ei tunne tulevikus väikesed vallakodanikud end ilma olevat ei spordist ega laulust, ei tantsust ega teatrist.
Ka meie põhiseaduse preambulas rõhutatakse eesti kultuuri säilimist läbi aegade… Seiskem kui üks mees selle nimel!
Kallis rahvas, enda kohalolekuga te garanteerite korraldajatele, et meie pisikeses vallas ka edaspidi paistab kultuuripäike!
Maarja Anton,
Kambja Pereklubi juhatuse liige,
Kabja Laulukoori Läte koorivanem