Nokk kinni ja saba lahti – nii võib kirjeldada Reformierakonna poliitikat kõrghariduse rahastamise küsimuses.
Kuigi üritatakse jätta edumeelset muljet, tähendaks reformierakondlaste ideede realiseerimine tulevastele tudengitele kiiret ja lõplikku langemist laenuorjusesse.
Mind ajendas sõna võtma üks KUKU raadio saade, kus Reformierakonna noorpoliitik nagu „vana mees” oma aateid ja vaateid kuulajaile selgitas. Kogu selles jutuvadas joonistusid väga selgelt välja erakondade põhimõttelised ja erinevad ideoloogilised lähenemised kõrghariduse rahastamise ja omandamise võimaluste kohta.
Eesti kui väike riik peaks iga kodanikku hoidma ja toetama
Jääb mulje, et Reformierakonnale on oluline tudengi võetud laenuga kogu kõrgharidus ja õppimine kinni maksta, mis riigile tähendab edasist kiiret linnastumist. Kui tudeng peab kogu oma õpinguid rahastama laenude abil, on tema tulevik seotud paljuski vaid suurlinnadega. Miks? Kujutagem ette olukorda, kus just ülikooli lõpetanud noor läheb elama näiteks Mustveesse. Turjal mõned sajad tuhanded pangalaenu ning kott tooreid teadmisi. Sealjuures on veel põletavalt kiire leida tasuv töö, et lisaks pangalaenule saaks ka korteriüüri (või -laenu) maksta. Nii jõuabki ta üsna kiiresti järeldusele, et ainus tee täisväärtusliku elu elamiseks viib suurlinnadesse, kus ka rohkem võimalusi saada laenu tagasimaksmist võimaldavat palka.
Tulemuseks ongi see, et rikkus, tarkus ja edukus valitseb linnas ning saamatus, mahajäämus maal, sest teotahtelisi inimesi sinna ei jagu. Heal juhul jäävad noored pidama Tallinna, Tartu või Pärnu, aga mida peab riik tegema, kui noored ja andekad ei piirdu sellega ning kolivad hoopis näiteks Londonisse või Pariisi? Pole ka mingit auvõlga, mis seda takistaks – kõik eeldused helgeks tulevikuks on kõrgharidust kinni makstes ju ise loodud. Ja sellel taustal lubab Reformierakond viia Eesti viie Euroopa rikkaima riigi hulka!
Nii ei erinegi Reformierakonna plaan panna õpihimulised laenu teel kõrgharidust omandama suurt süsteemist, kus kõik emapalga saajad hakkaks ka laenu saama ning nende lapsed peaksid selle tulevikus kinni maksma. Sest lähtudes noorte reformierakondlaste loogikast, on lõppkokkuvõttes ju ka perekond investeering. Minu arvates on see libe tee, sest nii väike riik kui Eesti peaks iga kodanikku hoidma ja toetama. Mitte ainult inimene ei pea investeerima oma ellu, riigivõimu otsused peavad kasu tooma kogu rahvale.
Tudengipalk – miks ka mitte?
Seetõttu ongi Rahvaliit Reformierakonnale vastandudes välja tulnud tudengipalga ideega, mis realiseerumisel võimaldaks saada kõigil nominaalajaga ning riiklikke koolitustellimuskohti omavatel õppekavadel tudeerivatel üliõpilastel õppetoetust. Summa koos eluasemetoetusega oleks bakalaureuseastmes 2000 ning magistriõppes 3000 krooni. Muidugi võiks raha alati rohkem olla, kuid sellise summaga kuus peavad leppima ka paljud 8-tunnise tööpäevaga inimesed, kes sellest piskust ka peret üleval peavad.
Mida tahab aga Reformierakond? Noor reformierakondlane Mihkel Rääk esitas oma raadiosõnavõtus just peamiste punktidena õppelaenu jõulise tõstmise ning haridusfondide loomise ideed. Tema suust kõlanud küsimused stiilis, et miks peaks motiveerima riiki tudengeile palka maksma ning kas kõrgharidus peaks olema ainult riigi vastutada, panevad mind päris muigama. Kui Reformierakonna arvates on 2000 krooni või 3000 krooni tudengipalga üliõpilasele tagamine pealemaksmine või kuidagipidi meelitamine, siis jääb vaid soovitada mõnda ekskursiooni ülikooli või ühiselamusse. Ei saa siin-kohal jätta mainimata, et poliitikute võõrandumine inimestest ja rahva tahtest ähvardab ning kriiskab selles punktis just eriliselt.
Tõde on see, et väljapakutud summa saamiseks ei tule keegi ülikooli raha teenima, riigipoolne abi vaid võimaldaks lihtsalt üliõpilasel pühenduda õppimisele. Ka Eesti Üliõpilaskondade Liidu tehtud uuring näitab üheselt, et täna peab 60% tudengitest käima tööl selleks, et suuta end ülikooliõpingute ajal pinnal hoida. Kolm aastat tagasi läbiviidud uuringu põhjal oli küsitluse läbiviimise ajahetkel töötavaid tudengeid vaid 29%. Ning on selge, et need tudengid pole firmajuhid ega tippspetsialistid, ikka pigem ettekandjad, supermarketite laotöötajad, kelnerid, kelle ööpäevad tihti tööpäevadeks kujunevad. Samuti väidab uuringu järgi 20% üliõpilastest, et nad ei võtaks eales õppelaenu.
Kõrgharidus on ikkagi nii inimese enda kui ka riigi investeering. Selge on see, et ka tudengipalk ei taga rikkalikku äraelamist ning tudeng peab lisaks riigipoolsele abile võtma õppelaenu. Küll aga mitte Reformierakonna igatsetud üüratus mahus.
Karel Rüütli,
Eestimaa Rahvaliidu aseesimees
