Hool oli, on ja jääb: Laste ja noorte huvides tehtav töö ei lõpe kunagi, sest elu ise areneb ja muutub väga kiiresti,“ nendib sotsiaalnõunik Heli Jaamets. Foto: Arvi Ird
|
 |
Miks me räägime laste inimõigustest? Mis on laste inimõigustes ühist ja erinevat võrreldes üldiste inimõigustega? Kes vastutab lastele vajaliku kasvukeskkonna eest? Milline roll ja võimalus on lastevanemail kogukonna tasandil kaasa rääkida oma laste kasvukeskkonna kujundamisel? Lastekaitsepäeva õhtul kutsus Kambja Noortekeskus lapsevanemad vestlusringi, et arutleda laste ja vanemate õiguste üle. Eesti Lastekaitse Liidu projektijuht Malle Hallimäe andis ettevõtmise peakõnelejana kokkutulnuile väga põhjaliku teoreetilise ülevaate laste õigustest üldiste inimõiguste raamistikus. Kambja valla sotsiaalnõunik Heli Jaamets keskendus oma ettekandes igapäevatööst tulenevate kogemuste mõtestamisele, probleemide üldistamisele ja lahendusvõimaluste sõnastamisele. Heli Jaametsa ettekandesse oli lõimitud pilguheit Kambja valla lastekaitse olukorrale võrreldes varasemaga ning võrreldes teiste Tartumaa ja Eesti valdadega.
Lastekaitse seaduse valguses
Kambja valla sotsiaalnõuniku Heli Jaametsa ettekanne lapsevanemaile 1. juunil 2006 Kambja Noortekeskuses korraldatud arutelul
Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse uus redaktsioon hakkas kehtima 1. juunist 2006. Võrreldes eelmise redaktsiooniga selles põhimõttelisi muutusi ega uusi seisukohti ei ole, muudatused on ametiasutuste nimetuses ja kokku-lahku kirjutamises. Lastekaitse seaduses on kajastatud lapse õigused ja kohustused, perekonna ja kasvatuse eesmärgid, hariduse ja elukeskkonna osatähtsus lapse elus, lapse ja puudega lapse abistamine.
Lastekaitse seaduse järgi on lapsed kõik kuni 18-aastased inimesed. Kambja vallas oli 2006. a 1. juunil 499 selleealist vallakodanikku, neist eelkooliealisi 196, põhikooliealisi 209 ning 16 kuni 18-aastaseid noori 94.
Seadus annab lastele nii õigused kui kohustused
Lastekaitse seaduse esmased peatükid on lapse õigustest ja kohustustest. Lapse õiguste all mõeldakse lapse võimalust areneda vastavalt oma eale, omada privaatsust, abi ja kaitset kõikvõimalike väärkohtlemiste ning ekspluateerimise eest.
Kambja vallas on praegu lasteaed, kolm kooli ja üks riiklik erikool. Lähemal ajal koolide arvu vähenemist ette näha ei ole. Sellise suunitluse põhimõtteks on võimaldada lastele omandada alg- ja põhiharidus võimalikult oma kodu lähedal, võimalikult turvalises keskkonnas. Kaugemaid lapsi toob kohale ja viib koju koolibuss, osa lapsi kasutavad ühistransporti.
Lastel on kasutada mängu- ja spordiväljakud, huviringid, huvikoolid Tartus. Lasteaed on jäänud väikeseks ning planeeritakse juurdeehitust. Kambjas on noortekeskus, vallas on kaks raamatukogu ja raamatukoguring jne.
Lapse kohustused näevad ette tema tegevuse oma vanemate, ühiskonna, kaasinimeste, kooli ja iseenda suhtes.
Lapsed kasutavad oma õigusi ja täidavad oma kohustusi tegelikult nii nagu nad on saanud oma algse kasvatuse kodust. Praegu on üsna suur probleem see, et lapsed paljudel juhtudel teavad oma õigusi, kuid kohustused on jäänud tähelepanuta. Lapsed ei oska sageli suhelda, ei oska hoida puhtust ja korda ning neil puudub empaatiavõime. See näitab et kodudes ei suhelda lastega, vanematel ei ole nende jaoks aega või tahtmist lastega tegeleda.
Üks noor ema leidis, et igasuguseid ameteid koolides ja kursustel õpetatakse, vanemaks olemist ei õpeta keegi. Vastaksin sellele, et vanemaks olemist õpitakse põlvest põlve oma lapsepõlvekodus – kui see on puudu, pole midagi imestada.
Seda, mis kodus on vajaka jäänud, ei ole lasteaias lihtne parandada, sest ema-isa eeskuju on lapse jaoks tähtsaim. Üks lasteaiakasvataja kurtis, et lapsed ei mängi enam kodu. Väikesed tüdrukud mängivad peamiselt misse, poisid actionikangelasi. Siit võib-olla õõvastav järeldus: kas meil ongi enam kodusid, mida lapsed saaksid oma mängudes jäljendada?! Kas on issil aega emmel ja lapsel õhtul ümbert kinni võtta, kalli-kalli teha ja põsemusi anda?
Kui näeme õues lapsi, kes kisuvad peenardelt lilli üles, loobivad kommi- ja jäätisepabereid maha, uhkustavad oma mänguasjadega ning kiusavad ja löövad endast väiksemaid lapsi ja loomi, võime olla päris kindlad, et nende ema ja isa ei ole leidnud aega nendega elust rääkida või on koguni ise ülejäänud ühiskonna suhtes üleolevad, põlglikud ja hoolimatud.
Väike laps on väga tähelepanelik. Isegi kui näib, et ta süvenenult oma mänge mängib, jälgib ta hoolega vanemate jutte ja tegemisi ning hiljem kasutab neid ära oma kontekstis. Karuteeneid teeb muidugi ka televisioon, kuigi ühe uuringu järgi see ei mõjutavat lapsi üldsegi.
Hiljuti tegin kooli lapsevanemate koosoleku jaoks ettekande käitumisest ning seal oli juttu vabariigi algusaastatel populaarsust kogunud vabakasvatusest, mis tegelikult ikka ei tohi olla lapse üksi üles kasvamine.
Mõned vanemad püüavad ajapuudust korvata lapsele taskuraha andmisega, mis ei korva armastuse ja hoolivuse puudujääki (lugesin hiljuti raamatut, kus tütar ütleb oma isale, et raha on sul mulle palju lihtsam anda kui armastust), vaid põhjustab hoopiski upsakust, viha ja julmust ning mõnedel juhtudel isegi käitumishäireid. Vanemate selline suhtumine võib olla üks narkomaania põhjustest.
Nende probleemidega oleme praegu silmitsi nii lasteaias kui koolides ning leevendust on raske näha, sest õpetajatelgi on oma programmide täitmisega liiga palju tegemist, et süüvida selliste üksildaste laste probleemidesse. Siin on koht, kus lapsi tuleb teatud mõttes iseenda eest kaitsta, sest lõpptulemusena tekitab astla vastu üleslöömine kahju neile endile. Peredes, kus vanemad suhtlevad omavahel ja lastega nagu võrdne võrdsega, kuulavad nad ära ja annavad nõu, selliseid probleeme ei teki. Ometi ei tohi tõrjuda neid, kellel kodused probleemid koos kooli omadega on üle pea kasvanud, kusagil peab olema neilegi oma koht.
Ometi ei tohi tõrjuda neid, kellel kodused probleemid koos kooli omadega on üle pea kasvanud, kusagil peab olema neilegi oma koht. Ma soovin väga, et see poleks kinnipidamisasutus.
Probleeme jätkub
Praegune ühiskond küpseb aina kiiremini, 13-aastased ja vanemad ei ole enam lapsed, nad on jõudnud nii füüsiliselt kui ka vaimselt arengult teismelise ikka ning nende lastena kohtlemine ja vastuvaidlematult sõnakuulmise nõudmine tekitab trotsi ja pingeid. Murdeealistega on alati olnud keeruline suhelda, praegu nihkub see iga aina noorema poole. Täiskasvanutel tuleb leida lähenemis- ja suhtlemisviis, mis sobiks mõlemale ning ei tekitaks noortes vastumeelsust ja allasurutuse tunnet.
Koolist väljalangevuse protsent ei ole meil õnneks suur, kuid üksikuid murelapsi siiski on. Oluline on ka õpilaste saatus pärast põhikooli lõpetamist, sest praegu väga hinnatavaid ametimehi koolitavaid kutseõppeasutusi ei ole meedia senini hinnangutega just hellitatud ning see on nende mainet tugevasti kahjustanud. Muidugi on meil hea meel, kui meile tuleb juurde üha rohkem kõrgharidusega noori, kuid just praegu on väga hinnatud head oskustöölised.
Endiselt on probleemiks perede sissetulekute ebapiisavus. Aasta-aastalt lisandub küll mitmesuguseid riiklikke toetusi, kuid samas suurenevad üha kiiremas tempos väljaminekud.
Tööpuudusest enam rää
kida ei saa, sest juba praegu on tööpakkumisi palju ning kohati on isegi tööjõupuudus. Probleem on nende vanematega, kes ühel või teisel põhjusel ei suuda töökohta hoida, samuti peredega, kus vanemad ei leia üksmeelt ei lastekasvatamises ega teinekord isegi mitte omavahelises kooselus. Sellistes peredes on lastelgi raskem, sest tavaliselt ei ole kodus õiget korda, õhkkonda ega korralikke olusid.
Siiski pole õige väita, et lapsed on vaja hoolimatutest kodudest ära paigutada. Kogemused on näidanud, et kuna praegused seadused on laste kaitsmisel jõudnud isegi nii kaugele, et lastekodulast (ka internaadilast) ei tohi panna enam oma tubagi koristama, on tulemused sellised, et 18-aastane lastekodust elluastuja ei oska koristada, süüa teha, pesu pesta, rahaga ümber käia ega üldse ise oma eluga toime tulla.
Probleemses peres kasvanud laps oskab kodutöid teinekord palju rohkem kui teised lapsed ja tuleb hilisemas elus paremini toime. Seepärast on sotsiaaltöötajal vaja nende peredega suhelda, kuulata ära laste mured ja vanemate mured, neile vajadusel nõu anda ja aidata, kuid mitte püüda nende elu enda äranägemise järgi korraldada – isegi kui see tundub sotsiaaltöötaja arvates õige olevat. Praegusel ajal on mindud sotsiaaltöötajatele kohustuste panemisega liiale, nõudes, et nad peavad käima kodudes vanematele vanemateks olemist õpetamas.
Missugune täiskasvanu on nõus sellega, et keegi väljastpoolt tuleb õpetama, kuidas tema oma kodus käituma peab (eespool sellekohast arvamust avaldanud ema poleks ilmselt samuti nõus, kui näiteks mina lähen teda koju õpetama)? Kui inimesed ise leiavad (näiteks ameeriklaste „Lastetaltsutaja“), et nad on oma lapsekasvatamisega jänni jäänud ja abi vajavad, on teine asi, kuid peale sundida me seda ei saa.
Lastekaitse hetkeseisust ja tulevikukavadest
Annely Zeigo palus mul rääkida, milline on Kambja valla lastekaitse olukord võrreldes varasemaga, võrreldes teiste Tartumaa valdadega ja Eesti kontekstis ning millised strateegilised sammud ja kavad on planeeritud olukorra parandamiseks vallas.
Alustaksin vastamist tagantpoolt.
Arvan, et Kambja valla lastekaitse olukord ei ole nii hull, et seda lausa paran-dama peab, kuid paremaks on asju alati võimalik muuta.
Kambja vallavalitsus töötab põhimõttel, et kõiki, kes abi vajavad, aidatakse võimaluste kohaselt, võimalusi püütakse iga aastaga avardada ning laste ja noorte tegelusvõimalusi laiendada. Suunitlused kasvavad välja elust enesest: jälgime, missugused probleemid ja vajadused esile kerkivad, teretulnud on igasugused elanike ettepanekud, vastavalt nendele võtame kasutusele meetmed ja abinõud. Meil on hea koostöö lasteaia, koolide, noortekeskuse, perearstikeskuse ning teiste asutuste ja organisatsioonidega.
Üks põhilisi asju, mida peame vajalikuks, on koolide säilitamine ja lasteaia laiendamine. Lasteaed on kõikidele koolieelikutele vajalik vähemalt kahe koolieelse aasta jooksul, sest koolide programmid on kodust tulnud lastele juba esimeses klassis üle jõu käivad. Seetõttu on Vana-Kuuste ümbrusest käivate lasteaialaste jaoks buss, mis neid lasteaeda toob ja koju viib.
Laste sündimise osas on praegu väike mõõn, kuid viimase kümne aasta keskmine sündivus vallas on 27 last, mis pole sugugi paha näitaja ning on põhjustanud tungiva vajaduse lasteaia laiendamiseks, sest praegu mahub sinna vaid 120 last.
Omaette küsimus on see, kui vanalt on õige laps lasteaeda paigutada. Mulle ei ole päris selge, mis on aluseks praegusel riigi poolt kehtestatud vanemahüvitise maksmisel lapse 14 kuu vanuseks saamiseni. Üldlevinud teadmise kohaselt kujuneb lapse põhiline loomus välja kolme esimese eluaastaga, hiljem toimuvad vaid korrektuurid.
Seega on siis ju õigem, kui ema (isa) on lapsega need esimesed kolm aastat kodus ja vanemate sissetulekud peaksid seda võimaldama. Paraku on olnud võimalik arvukalt kuulda noorte emade protestihääli, kes kinnitavad, et neil on õigus karjäärile ning lapsed on vaja võimalikult varakult lastesõime vastu võtta. Seega – nii riik kui ka osa vanematest leiab, et karjäär on tähtsam kui laps. Nende vanematega tahaksin kohtuda 10 või 15 aasta pärast…
Koolide säilitamisest olen eespool juba rääkinud. Senised kogemused on näidanud, et maakoolides on lastel kodu- ja loodusetunnetus paremini arenenud ning narkomaania probleemid pole nii suured kui linnades.
Kurvastab muidugi see, et meedia on püüdnud maakoole halvustada. Kohati ei oska lapsevanemad ise oma lähikoole hinnata ning paigutavad lapsi „prestiižikamatesse“ linnakoolidesse, põhjustades kodukooli õpilaste vähesust. Noored õpetajadki peavad maakoolis õpetamist vähetasuvaks nii moraalses kui rahalises mõttes.
Tegelikult ei ole keegi teinud põhjalikke uuringuid selle kohta, kui palju põhikooli laps võidab ja kui palju kaotab sellega, et ta juba esimesest klassist alates on kistud päev otsa kestvasse närvilisse tormamisse linnakooli ja tagasi. Küll räägitakse üha rohkem noorte stressist seoses edukuse sundusega, mis tekib juba põhikoolieas ning muutub üha koormavamaks.
Kambjas on valminud noortekeskus, millel on suur siht koondada lapsi ja noori ning arendada nende omavahelist suhtlemist ja maailmavaadet. Koostöös noortekeskuse ning aktivistidega on korraldatud suviseid töölaagreid, lastel on võimalik töötada kohalikus töörühmas.
Majandusraskustes perede lastel on võimalik igal suvel käia valla kulul noortelaagris.
Plaanis on vana koolimaja rekonstrueerimine päevakeskuseks ning teemapargi keskuseks.
On valminud mänguväljakud Kambja lasteaias ja koostöös noortekeskusega Kambja alevikus.
Kuuste Põhikooli juures töötab ettevalmistusklass, Unipiha Algkoolis on ettevalmistusrühm.
Kambja vald on suurte kultuuritraditsioonidega, igal aastal korraldab Laulu- ja Mänguselts sellelaadseid üritusi, tegutsevad kultuuriseltsid ja -ringid, kuhu koos vanematega kuuluvad ka lapsed.
Seoses lasteaiakulude suurenemisega alustati käesoleval aastal noortele peredele alushariduse ning lapse aastaseks saamise toetuse maksmist, abistatakse transpordiga ning antakse konsultatsioone. Käesolevast aastast alates makstakse põhikooli, gümnaasiumi ja kutsekooli lõpetanutele kooli lõpetamise toetust, et soodustada edasiõppimist. Esimesse klassi minejatele makstakse kooliminekutoetust, koolitoit on tasuta (kahjuks ei oska lapsed sellega alati viisakalt ümber käia).
Kambjas on täismõõtmetega staadion, Vana-Kuustes oma spordiväljak, Unipiha algkooli lapsed käivad Kambja spordihoones ja -väljakul. Igal aastal toimuvatel Voore mängudel on oma osa ka laste võistlustel – Kambja valla lapsed on alati tublid olnud.
Alates 1999. aastast makstakse vallas majanduslikult vähem kindlustatud perede noortele õppuritele üliõpilastoetust, mida on võimalik saada ka kutsekoolis õppivatel noortel.
Tartu linna läheduse tõttu käib arvukalt lapsi ja noori linna huvikoolides ja –ringides.
Kambjas tegutseb perearstikeskus, kus on lasteõde, kes kontrollib ja jälgib valla laste tervislikku seisundit ning teostab vajalikke vaktsineerimisi. Samas majas on hambaarst. Vana-Kuustes on samuti hambaarst. Perearstikeskuse majas võtab soovijaid vastu psühholoog, kelle abi suhtlemisprobleemidesse sattunud noored üsna meelsasti kasutavad.
Laste ja noorte huvides tehtav töö oli, on ja jääb
Lastekaitse olukorda varasemaga võrrelda on raske, sest „varasemat“ on keeruline määratleda.
Niisama keeruline on võrrelda Kambja valda Tartumaa teiste valdadega ja Eestiga tervikuna, sest igas vallas on midagi, mida Kambja vallas ei ole ja igas vallas on puudu midagi, mida Kambja vallal on.
Tartu Ülikooli uurimisrühm on viinud kolmel aastal läbi uuringuid omavalitsustes lastele tehtud rahaliste kulutuste osas, kus Tartumaa omavalitsused pole just esimeste hulka ku
ulunud, seega on Eesti kontekstis veel palju ära teha. Samas võib ütelda, et rahaga alati kõike mõõta ei ole võimalik. Hiljuti Paides toimunud infopäeval selgus Maaelu Arengu Instituudi poolt tehtud uurimusest, et kui lapsevanemad saavad kõike tasuta, kaob huvi pakutava võimaluse vastu.
Kambja vallavalitsuse soov on, et meie lapsed ja noored saaksid hea hariduse ning et neile oleksid kättesaadavad kõik huvialad ning treeninguvõimalused ja muud tegevused, mis arendavad ja elus edenemiseks vajalikud on.
Me soovime, et meie lapsed ja noored oleksid targad ja tublid, oleksid rõõmsad ja rahul, tuleksid elus hästi toime ning ei unustaks oma kodukanti. Seepärast ei lõpe laste ja noorte huvides tehtav töö kunagi, sest elu ise areneb ja muutub väga kiiresti.
1.juuni 2006 Heli Jaamets
