Minister Jaan Õunapuu: Oleks hea, kui heategevuslik fond tegutseks igas maakonnas, piirkonnas või vallas.
|
 |
Inimeste vastastikune abistamine on sama vana kui inimkond. Läbi aegade on kohalikud omavalitsejad toetanud eakaid, haigeid, orbusid, vaeseid. Sageli on see tegevus käinud ka läbi usuorganisatsioonide.
Eestis pärinevad esimesed andmed heategevuslikust hoolekandetegevusest 13. sajandist (kloostrite varjupaigad, pidalitõbiste ja vigaste hospidalid). 19. sajandi lõpus hakkas tekkima erinevaid organisatsioone, sest hoolekande vastutus kandus kogudustelt üle valdadele ja linnadele, mis aga ei suutnud oma vahenditest kõiki abivajajaid aidata.
Esimese maailmasõja järel oli heategevus suunatud sõja tagajärgede all kannatajate olukorra parandamiseks. Heategevuslik abi vähekindlustatud inimestele oli eriti vajalik 1930. aastate alguse majanduskriisi ajal.
Peipsi Koostöö Keskus tegutseb 2001. aastast kogukonnafondide tugiorganisatsioonina. Esimene iseseisev kogukonnafond Eestis asutati aga juba aastal 2002 ja selleks sai Viljandimaa Kogukonna Fond, mis praeguseks on tõestatud oma suutlikkust toetada kohalikku kultuuri, mulgi dialekti ja inimeste vabaühendusi maakohtades. Fondi abiga loodi allfond Lilli Mulgimeelse Vabakooli toetuseks. Viljandimaa Kogukonna Fond on toonud maakonda erasektori raha, samuti aidanud kaasa, et riiklike programmide rahad jõuaksid väikeste külaseltsideni, sest neile on suurtest fondidest raha taotlemine sageli keerukas. Näiteks saavad kogukonnafondi stipendiumi toel omandada haridust andekad noored, kes muidu õpiraha kokku ei saaks.
2003. aastal loodi Järvamaa kogukonnafond.
Kogukonnafondi põhimõte seisneb abivajajate heategevuslikul toetamisel, siin on oluline ühine territoorium. Eraisikud, ettevõtted ja asutused annetavad ühiskassasse eesmärgiga parandada piirkonna elukvaliteeti tervikuna. Kogukond saab vastavalt vajadusele fondi vahenditega aidata oma nõrgemaid liikmeid: lapsi, eakaid, kodutuid, ka loomi.
Heategevus ja heategevusorganisatsioonid on kõige paremini välja kujunenud maades, kus puudub riiklik sotsiaalabi (näiteks Ameerika Ühendriikides). Samas on heategevus vajalik ka riikides, kus sotsiaalabisüsteemid küll toimivad, aga pole piisavad, et tagada ühtlast heaolu.
Euroopas on kogukonnafilantroopia ideed kandvad organisatsioonid võtnud erinevaid vorme: kogukonnafondid, heategevuslikud kodanikuühendused, regionaalsed fondid, kogukondlikud annetuskampaaniad jmt.
1994.a. oli Euroopas 30 kogukonnafilantroopia organisatsiooni ja aastal 2004 loendati neid juba 300 ringis. See näitab, et kogukonnafondid on üks kõige kiiremini arenevaid heategevuse vorme nii Euroopas kui ka kogu maailmas.
Fond hangib ressursse läbi kogukonnaliikmete partnerluse, kus koostööd teevad eraisikud, äriettevõtted, omavalitsus ja vabaühendused. Fond annab kogukonnale teada oma eesmärkidest, tegevustest, rahalisest seisust ning on avatud ja läbipaistev, teenides kogukonna huve. Kindlasti annavad kogukonnafondid omavalitsustele teavet kohalikest valuküsimusest ja on suureks abiks probleemide lahendamisel. Kogukonnafondi eesmärgiks on kohaliku arengu edendamine, olgu siis tegemist valla, linna, maakonna või ka territooriumiga, millel elavad inimesed tajuvad end ühtse kogukonnana, jagades lähedasi eesmärke ja huvisid.
Hea, kui selline heategevuslik fond saaks olema igas maakonnas, piirkonnas või vallas.
Regionaalminister Jaan Õunapuu