Näitekunst on jõudnud teatrilavale: Kuuste kooli poisid lõid innukalt kaasa oma ajalooõpetaja Kersti Kivirüüdi poolt kirjutatud näidendis.
|
 |
Pärast pikka pausi otsustasime taas osaleda Tartumaa koolinoorte teatripäeval. Rõngu rahvamaja laval esitasime meie kooli ajalooõpetaja Kersti Kivirüüdi näitemängu „Põrguauk”.
Kuuenda klassi poiste Romet Voore, Kaspar Vesso, Keimo Palusoo ja Sander Padjuse mängulust ja näitlemisoskus on meie koolis teadatuntud. Mõne poisi kohta tunnistavad õpetajad ohates, et nad on näitlejad nii laval kui elus, kippudes ka koolitunnis kaaslasi ja õpetajat hardunud publiku rolli suruma. Paraku on pedagoogidel üsna konservatiivne maailmapilt, mis seostab näitekunsti eelkõige teatrilavaga ja eeldab teatut aja ja koha ühtsuse reeglit ehk igal asjal oma koht ja oma aeg.
Kõik need tingimused olid täidetud 21. märtsil Rõngu seltsimajas ja noorte näitlejahakatiste anne sai täies hiilguses särada. Oma tegelaskuju esitasid kõige usutavamalt Romet ja Kaspar (noorteadlased), kes pärjati parima meesnäitleja tiitliga. Etendus tervikuna vääris žürii esimehe sõnul tunnustust kui hea näide Tartu vaimsuse mõjust. Küllap kujundas meelepärast hinnangut ka meie oma poisi Kristo Hiiemäe kaasalöömine žürii töös.
Kaaslavastajana panin tähele, et võrreldes esinemisega kodulaval, olid poisid pisut ehmunud, mis pole ka ime, arvestades võõrast kohta, vaatajate hulka ja lava suurust. Siiski jõudsime ühiselt järeldusele, et järgmisest taolisest üritusest tuleb kindlasti osa võtta, ja eks nii lisanduvad ka kogemused ja esinemisjulgus.
Kuuste kooli huvijuht Kaido Mark
Kurat ilmunud maa peale Vana-Kuuste mõisas asuva põrguvärava kaudu
Näidendi „Põrguauk“ saamislugu tutvustab autor, Kuuste kooli ajalooõpetaja Kersti Kivirüüt:
„Vana-Kuuste rüütlimõisa teisel korrusel asub aukartustäratavate mõõtmetega seif, kuhu hea tahtmise korral võiks ära mahtuda mõni peenikesem mõisaproua. See monumentaalne mööbliese, kombineerituna Vana-Kuuste rüütlimõisa väärika ajalooga, kujunes inspiratsiooniallikaks lühinäidendile „Põrguauk”.
Lühinäidendi tegevustik toimub tänapäeval. Kuuste Põhikooli 6. klassi noorteadlased on jõudnud järeldusele, et kurikuulus parun Otto Reinhold von Ungern-Sternberg oli hoopis kurat, kel õnnestus maa peale ilmuda läbi Vana-Kuuste mõisas asuva põrguvärava. Kusjuures eespool kõne all olev seif oligi ehitatud põrguvärava maskeerimiseks. Noorteadlased on ühtlasi ehitanud ka masina, millega on võimalik kutsuda põrgust välja Ungru-krahv ise.
Katse sooritamise ajal juhtub aga eksitus ning põrguväravast lipsab hoopis välja kunagine Vana-Kuuste külamees Jaan Reisner, kelle hing oli sattunud põrgusse kättemaksukire patu pärast. Selleks, et põrgust pääseda peab Jaan Reisner lugema ette kaebuse kihelkonnakohtu otsuse peale, mis Jaanile eluajal ebaõiglane tundus. Kaebuse ettelugemine õnnestub ja Jaan Reisner pääseb taevasse. Näidendi lõpuks ilmub põrgust ka tulivihane Ungern-Sternberg, kes teeb noorteadlastele kuratlikul moel selgeks, et on asju, millega ei mängita.
Lühinäidendi loomisel on kasutatud Eesti Ajalooarhiivi andmeid. Seega kõik isikud, keda lühinäidendis nimepidi mainitakse, olid reaalsed ajaloolised tegelased. Samuti lugu, mida räägib noorteadlastele Jaan Reisner, pärineb Ajalooarhiivi allikatest.
Etendust esitasid Kuuste Põhikooli 6. klassi poisid nii oma külarahvale kui ka laiemale publikule.“