Isadepäev möödus Unipiha koolis sel korral talgute tähe all: kevadel planeeritud püstkoja rajamine kooli ja küla tarbeks sai tänu kokkutulnud isadele teoks. Lisaks tipi püstitamisele harvendati ka sirelija sarapuuhekki, võeti maha oksi koolitee puudelt, mis takistasid bussi juurdepääsu kooli juurde. Uue palgi sai ka tasakaalukiik.
Oli tegus ja töine päev. Oli hea päev. Rõõmu tegi see, et koos isadega olid kaasas nende lapsed. Poisid olid abis püstkoja ehitamise ja okste äravedamise juures, tüdrukud aitasid salateid valmistada, saiakesi küpsetada, lauda katta, nõusid pesta.
Enne äraminekut lausub õpetajate toas Karli (2. kl) isa Raivo Tõnne: “See, et me ise käed külge lööme, kus abi tarvis, teeb ka meist paremad inimesed.“
Võpatan seda kuuldes. Sellist elu ühe põhiväärtuse nii selget äratundmist ja väljaütlemist pole ma oma 20-aastase õpetajaks olemise aja jooksul ennem kuulnud. Vaatan Raivole otsa. Ta kannatab rahulikult mu pilgu välja. Saan aru, et selle tõe äratundmisele pole ta tulnud täna.
Suur aitäh Gunnarile, Meelisele, Erlendile, Raivole, Andrele, Rainerile ja kõikidele emadele ning Unipiha kooli lastele, kes said mahti isadepäeval appi tulla. Nad tegid seekordse isadepäeva eriliseks selle poolest, et kooli juures kõrgub nüüd püstkoda.
Lembit Jakobson