Varamu: Uutes ruumides jätkab Kambja raamatukogu väärtusliku vaimutoidu pakkumist lugemispisikuga kundedele. Foto: Heigo Mägi
|
 |
Raamatukoguhoidjate Ühingu üleskutsel korraldatakse Eestis igal aastal oktoobrikuu lõpul raamatukogupäevad. “Raamatukogu kaudu e-maailma” – nõnda kõlab sel korral raamatukogusid populariseeriva ettevõtmise juhtmõte.
Raamatukogupäevade eesmärgiks on tõestada, et raamatukogu rikkusi kasutades võib tõepoolest avastada ka maailma kogu tema mitmekülgsuses. Teemapäevade programm on rikkalik – huvipakkuvaid üritusi korraldavad raamatukogud nii suurtes linnades kui väikestes maaasulates. Olgu näitena mainitud, et raamatukogupäevade avapäeval, 20. oktoobril, võivad kõik huvilised osaleda Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsil "Digitaalraamatukogu ja selle kasutaja. III" ning tähistada Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse eestvedamisel XII üleeestilist ettelugemispäeva “Elas kord Andersen”…
Raamatukogupäevadega seonduvaid ettevõtmisi korraldatakse tavapäraselt ka meie valla Kambja ja Kuuste raamatukogudes.
Eesti raamatu päev
Et 23. oktoober on kuulutatud üle-riigiliselt eesti raamatu päevaks, avab Koduvald oma veerud meie algupärase uudiskirjanduse tutvustamiseks.
Rahvusraamatukogu teadus- ja arenduskeskuse juhataja Maire Liivamets jagab oma muljeid ja arvamusi kolmest uudisteosest, mis on lugejaile kättesaadavad ka Kambja valla raamatukogudes.
Sass Henno „Mina olin siin“
Maire Liivamets: „Katsu ainult midagi kriitilist öelda raamatu kohta, mis on 2004. aasta romaanivõistluse võitja ja mille tiitellehele järgneb neli positiivset sõnavõttu neljalt nimekalt, ent täiesti eri palgega arvajalt (Eeva Park, Kaur Kender, Berk Vaher, Priit Hõbemägi).
Raamatut on veel paremini reklaamitud kui 1993. a. ilmunud Emil Tode „Piiririiki“, mis on päris vaimustav teos, aga mida lugejad pole siiani suutnud päris omaks võtta. Miks, sellest on palju räägitud ja kirjutatud.
Tõepoolest, näiteks Kivirähk võib meile absoluutselt kõike näkku paisata, me vaid muigame häbelikult kaasa, aga Tode kirjeldatud idaeuroopalik mõtteviis kui etteheide aastakümnete vaimsele pärandile, pahandas nõudlikku eesti lugejat.
Lugemise mõttes läheb Sass Hennol ilmsest edukamalt.
Mis nüüd romaani sisusse puutub, siis ega siin ropendamist rohkem ja vängemalt esine kui näiteks Kenderil. Ka pole teema midagi erakordset. Väga noor mees, nimeks Rass, kellelt oli võetud kõik, mida ta armastas, satub kuritegelikule teele, seejärel arvatagi vanglasse ja seal kirjutab ta oma loo. Karm värk see 21.sajandi alguse noorte värk. Lugu peaks puudutama, ja küllap ta noortele ütlebki rohkem kui keskealistele. (Neetud narkootikumid seisavad veel vähemalt aastakümneid müürina nende ees!) Muidugi sunnib see kõik mõtlema ja käsi laiutama, aga Hirami „Mõru maik“, millest ka palju kõneldi, mõjus minu meelest jõulisemalt.“
Andrus Kivirähk „Jutud“
Maire Liivamets: „Kivirähk ei vaja enam ammu kellegi kiitmist ega laitmist, sedavõrd suveräänselt on ta oma loominguga meie teadvusse imbunud. Isegi nende teadvusse, kes pole tema raamatuid ridagi lugenud. Väärt, igati väärt lugemisvara. Vaimukas ja kurb, üldistav ja konkreetne ühteaegu, kahtlemata allegooriline.
Niisiis kolmteist teksti. Esimest neist, „Püha Graali“, lugesin lustiga, ta sobibki hästi keskmisele haritlasele, keda Püha Tarbimisühiskond katsub igasuguste võtetega nahka pista. Ent viimane, „Põrgu väravas“, mind ei köitnud, sest Kalevipoja ja Sarviku teema on minu jaoks praeguseks ammendunud. Isegi kui mõnda nendest olete „Loomingust“ varem lugenud, tasub näiteks „Retk läbi Euroopa“ üle vaadata, seal on ju meist juttu. Aga „Romeo ja Julia“, ka „Kotkas“ õrnahingelistele ei sobi, sealt vaatab vastu jälk ja aus ajavaim. Kõiki jutte ma kirjeldama ei hakka, igaühe isiklik arvamus on parim arvamus!“
Oskar Kruus „Pühajärve armastajad“
Maire Liivamets: „Oskar Kruus oma kultuuriloolise novellitsükliga „Pühajärve armastajad“ (7 teksti, ajavahemik 1905-1941) ei sära, aga harimise mõttes võiks lugeda, sest Eduard Vilde, Richard Rohu, Jaan Kärneri, Karl August Hindrey jt. nime tuleks tunda igas kontekstis – ka suvitamishoos.
Teadagi on Tuglase suvitusromaanist „Felix Ormusson“ stiilsemat keeruline kirjutada. Lisan siiski, et lookene „Karl Ristikivi saladus“ mõjub lausa rämedalt, teisiti lihtsalt ei oska väljendada suhtumist teksti, kus kirjeldatakse Ristikivi võimalikku kohtumist noore naisega. Intiimteemade käsitlemine kohe ei sobi Kruusile, aga tema pole ainuke eesti kirjanik, kes peaks nende kujutamist vältima.
Samas on Kruus suurepärane faktide koguja ja teadja.“
Valikuliselt kasutatud Maire Liivametsa artiklit „Pöördumine eesti kirjanduse asjus“ (avaldatud Rahvusraamatukogu infolehes nr 34/ 13. IX 2005)