Kombainirooli tahab proovida igaüks: Unipiha poisid uudistamas Tartu kutsehariduskeskuse juhi Andrus Kompuse kombaini kaptenisillal.
|
 |
“Näitame ka, kuidas vili punkrist välja tuleb,” lausub Andrus Kompus, Tartu Kutsehariduskeskuse direktor, ja sõidab kombainiga traktorikäru juurde. Hetke pärast hakkab oder vihmana kasti voolama. “Äge!” karjuvad kärukastis põlvini vilja sees seisvad Chris (2. kl) ja Ayur (3. kl).
Poisid panevad peod viljajoa ette ja kilkavad suurest rõõmust. Sooja vilja vihmana kasti langemine teeb poisid pisut pöörasteks. Upitan ka Meelise (2. kl) käru kasti. Ta viskab end kõhuli ja surub näo odra sisse. ”Mõnus!” kostub ka tema suust.
Septembrikuu esimese nädala esimene õuetund – kohtumine kombainiga – on enamusele Unipiha kooli lastest esmakordne. Ainult Karl-Erikule (3.kl) ei ole vilja koristamine Sampoga tundmatu töö.
Tükk aega seistakse põllu ääres ja uudistakse, kuidas longus peadega oder trumlisse läheb ja põhk kombaini tagumisest otsast välja tuleb. Aeg-ajalt võtab mõni laps viljapea ja puhastab sellest pihku teri. ”Täitsa sepiku maitse,” kinnitab ta teistele.
Kui kombain seisma jääb, tahab igaüks ronida üles ning istuda juhi toolile. Poisid püüavad ka suurt rooli keerata.
“Täna saan odraga ühele poole,” kinnitab Andrus Kompus, kui lapsed on “kaptenisillalt” maha roninud, ja paneb siis uuesti kombaini käima.
Järgmise matemaatika tunnis võrdleme nisu- ja odrapäid. Terade loendamisel selgub, et nisupeas on neid vähem.
“Mitu odrapead kulub igahommikuse pudru tegemiseks?” Sellele ei oska vastata ei õpetaja ega lapsed. ”Tarvis oleks see ükskord siiski järele uurida,” mõtlen endamisi, kui tund lõpeb.
Lembit Jakobson