Ikka koos: Abielupaar Rudolf ja Evi Isak pensionipõlves.
|
 |
Igal ajastul on inimesi, kes ei ela ainult endale ja oma perele, vaid võtavad elu kui terviku eest hoolitsemise enda kanda.
Alati on inimesi, kes elavad selle nimel, et põld oleks endiselt põld; et maa kannaks vilja, mitte ei võsastuks ega kasvataks üksnes umbrohtu ja puju. Selle nimel kulutavad nad läbi aastakümnete oma kevaded ja suved, sügised ja talved…
Maa eest hoolitsemine ja tema harimine muutub kaasajal päevast päeva üha haruldasemaks. Hoopis levinumateks elukutseteks on muutunud müügi- ja IT-mehe ametid. Rukki õitsemine, kolletumine ja lõikus on väljaspool enamuse huviorbiiti. Meeletust ostingust ja ohtrast meelelahutamisest on tehtud kahjuks elustiil.
Eestluse alalhoidjateks Kambja-mail on olnud aastakümneid Rudolf ja Evi Isak. Nemad on just seda tõugu inimesed, kellele võlgneme tänu, et eestlaslik meelelaad on meil tänaseni veel alles.
Kuidas Rudolf Isak kambjalaseks sai?
”Kas vanemmehhaanikuna töötav Rudolf Isak ei tahaks direktorite kursustele minna?” küsis põllumajandusministeeriumi ametnik telefonitsi Sõmerpalu sovhoosi direktorilt ühel 1952. aasta jaanuaripäeval.
„Rääkisin kodus vanematega läbi. Ema oli kohe nõus, et ma edasi õpiksin,” jutustab rohkem kui poolsada aastat hiljem Kambja sovhoosi kauaaegne direktor Rudolf Isak. „Jõudsin kohale kuu aega hiljem. Pidin need arvestused ning eksamid, mis teised ära olid teinud, nüüd tagant järgi sooritama. Elamine oli ühiselamus, säilitati keskmine palk.”
Direktoridiplomiga vanemmehhaanik määrati pärast kursuste lõppemist 1953. aasta jaanuaris tööle Kambja sovhoosi.
Rudolf Isak meenutab: „Endine direktor Eha Kaarus tahtis parema majandi peale minna, Kambjas oli palk kõige madalam.
Käisin vaatamas. Suur paks lumi oli maas. Kambjast 3-4 km kaugusel vanal Võru maanteel peatuval bussil oli vastas reega hobune. See oli paksult vanemaid naisi täis ja nii pidin, soe palitu seljas, reejalaste peal Kambjasse sõitma.
Kaarus tutvustas mind spetsialistidele. Ööbisin tema pool ja järgmisel päeval läksin Võrumaale. Võtsin ettenähtud puhkuse välja.
Tagasi tulin alles 10. veebruaril. Sovhoosi paberimajandust oli pandud üle andma Uula direktor. Sain tema käest veel pahandada: ”Minu juurde sul mehhaanikuks tulla ei kõlvanud, tulid nüüd siia direktoriks.”
Mulle see Uula ei meeldinud: sooäärne kant, masinate remonditingimused kehvad, väljas pidi kõike tehtama, seepärast ütlesin ära.
Kambja sovhoosi kontor oli tookord Parvel aia sees seisvas vanas talumajas. See põles hiljem maha.
Suur kiirus oli peal. Evi läks kohe pärast minu tulekut sanatooriumisse.”
Kuidas Evi Isak kambjalaseks sai?
„Mina jõudsin Kambjasse paar päeva enne seda, kui küüditamine hakkas,” jutustab Evi Isak. „Kambjast viidi väga vähe. Sellega tegelesid külanõukogu ja miilits. „Volodja külanõukogu esimehena oli küllaltki inimlik. Ühte Keskkülanimelist zootehnikut tuldi siia otsima. Õnneks oli ta samal ajal Tallinnas. Aga tal oli voodihaige ema ja kaks väikest last. Külanõukogu esimees ütles siis küüditajatele: ”Mis neist viia. Need surevad teel ära. Tulge uuesti, kui Keskküla Tallinnast tagasi tuleb.”
Öösel tuli Keskküla salaja lastele ja emale järgi ning viis nad ära. Nii nad pääsesidki.”
Järgmisel päeval tulin tööle. Kõik teadsid, et oli küüditamine. See kumu levis nagu tuli üle Kambja. Hirm oli suur.
Tegelikult määrati kogu elu Kambja sovhoosis peaagronoomina töötanud Evi Isak ametisse juba 1. märtsil. „Siia sattusin tänu tollasele direktorile Pallonile, kellega olime koos olnud ühtedel ristsetel. Lootsin, et ta oskab mind juhendada. EPA ajal Tamme sovhoosis praktikal olles polnud sealsest agronoomist mingi kasu. Tal oli naisevõtutuhin peal. Magas ainult töö ajal,” selgitab Evi Isak.
„Majandi tootmisfinantsplaan tehti tookord Tallinnas. Pärast EPA lõpetamist olingi alguses hoopis seal. Arvasin, et „seda” tehakse nii maru täpselt. Paari nädala pärast tuli ministeeriumi peaagronoom koridoris vastu: „Oi, seltsimees! Teised hakkavad juba külvama, aga teie teete ikka veel plaani.“ Mul oli nii piinlik. (Naerab). Hiljem ma muidugi majandi tootmisplaane enam niimoodi ei teinud.”
Plaan kaelas tuli Evi mõni päev enne küüditamist Kambjasse. Tutvus siin põldude kaartidega, taliviljadega, mis olid juba külvatud. Hakkas ette valmistuma kevadkülviks. Majand oli tollal vaid 850 hektari suurune. „Teised olid suuremad. Siis, kui Rudolf tuli, hakkas liitmine peale. Algul Ani, siis hõberebastekasvatus, MTJ, Kiisa, Kungla.. Majand läks nende aastatega, mis meie siin olime, 10 korda suuremaks.”
„Parve talu aidas olevat vilja valvas aidamees. Sovhoosi peale oli üks palgaline, olgugi et aitu oli ka Anil, Laksil ja Paalil. Polnud mingeid sissemurdmisi.
Karmid karistused olid, keegi ei julgenudki sisse murda,” jutustab Evi Isak.
„Mina olin just siis sanatooriumis, kui Jossif suri. Vene naised nutsid kui hirmus. Meil, eestlastel, oli aga kõigil hea meel, et see kuradi Jossif ära suri. See oli niisugune julmur.”
Algul külvati ja tehti põllutöid nii hobuste kui traktoriga.
„Esimesed traktorid oli raudratastega saksa Lanz-Bulldog (1940) ja ameerika Deering (1930). Masinistid olid juba eesti ajast olemas. Käisid nüüd vaid uuesti kursustel ja said traktoristide paberid. Suurem osa töid tehti siiski hobustega.
Anil oli saksa sõjavangide abimajand. Nemad tegid kõik põllutööd paarishobustega. Enne, kui 49. aastal ära viidi, külvasid kevadkülvi maha. Praegu elab seal Viin Joel. Nii paarkümmend alati korralikult raseeritud lõuaga saksa sõjaväemundris noort meest oli. Mina nendega palju kokku ei puutunud,” meenutab Evi Isak.
Kambja sovhoosil oli tollal üldse vaid umbes 450 ha põldu, üle 200 ha oli Anil, teist niisama palju Parvel.
Töölised olid Kambjast ja mujaltki. „Setumaalt tuli palju. Eks neid sai ühte ja teise tallu ära topitud,” lisab Rudolf Isak.
„Tead, kus esimesel aastal ka vanad mehed keerasid rukist (sidusid rukist vihkudesse – autori selgitus.). Inimesed olid harjunud tööd tegema. Tööd ei narritud. Nii kaua kuni meie siin elasime, ei olnud siin mingisugust töö narrimist,” kinnitavad mõlemad nagu ühest suust.
„No oli napsuvendi, kuid lausjoomist küll polnud. Ei mäleta. Kui majand oli suur, siis töökojas oli juba palju mehi, kes armastasid viina võtta. Sepp, see oli kogu aeg jommis peaga,” meenutavad mõlemad laginal naerdes.
„Enne sovhoosi oli Kambjas Tartu maakonna abimajand, toiduained läksid linna. Vahepeal oli veel üks abimajand, linna kliinikute oma, ka see liideti hiljem Kambjaga.
Töölised said kaks korda kuus palka. Normid olid ka. Normiraamatudki olid olemas. Hinded olid aga väga väikesed. Nii brigadirid ja agronoomid pidid siis kombineerima, et tuleksid normaalsed palgad.
Kombineerida saab ka nii, et midagi ei paista välja. Tonne küll juurde ei tule, kuid tööd on tehtud rohkem,” naeravad Evi ja Rudolf laginal, kui ma sellisest juurdekirjutamisest aru
ei saa.
„Saaki ta ei suurenda, aga töö tulemust muudab.”
Maatööst poolesaja aasta eest
„Kui mõisa valitseja meid põllult kätte sai, siis sain kodus isa käest kõvasti võtta,” meenutab poisikesena Sõmerpalu riigimõisa vikipõldu radasid sisse tallanud Rudolf Isak. Lisaks herneste söömisele vikis õppis ta juba lapsena tegema kõiki maatöid.
Erinevalt teistest direktoritest koostas noor direktor Kambja sovhoosile tootmisplaani ise. „Finantsplaani tegemisel anti ministeeriumist teatud arvud ette. Need tingimused tuli täita. Selle järgi tuli tootmist sättida. Kui oli vihmane aasta, siis jäi sissetulek väiksemaks, midagi polnud teha. Oli kahjum,” räägib Rudolf Isak.
„Tänu rebasekasvatusele ei läinud majand kunagi siiski pankrotti. Looma- ja taimekasvatuse peale ei saanud olla kindel, et nad tulevad omadega välja. Rebased andsid aga kasumit ja katsid teiste kahjumit.
Kui siia direktoriks tulin, tehti kartuli vaheltharimist ikka hobuste ja harkadraga. Ka mahapanemine ja korjamine käis käsitsi.
Ühel kevadel ei pannud me kartuleid maha ruutpesitsi, vaid tegime vaod kitsamaks kui vaja. Saime karistada. Siis tuli see maisihullustus.”
„Pidime külvama ruutpesitsi,” sekkub jutusse Evi Isak. „Meie tegime aga reas külvi nagu ikka teraviljade puhul. Ja siis see kuramuse ministri asetäitja kükitas ühel päeval põllu ääres ja urgitses terad välja. Kas on ruutpesitsi või mitte? Saime jälle lehes pähe.”
„Mina sain noomituse ja sina said noomituse. Sinul võeti sügisel noomitus maha, minul ei võetud,” ütleb Ruudi läbi naeru solvumisega hääles. ”Ümber ei kästud külvata, aga karistati. Me olime antikukuruznikud – maisivastased.”
Mõlemad naeravad.
„Kui sügavalt solvati sellega põlist maameest, kui ta mäletab seda seika aastakümneid hiljem,” turgatab mul korraks mõtteisse.
Heinategu ja rehepeks kuulusid tollal lahutamatutena maainimese igapäevaelu juurde. Heina pandi rohkem lakkadesse kui kuhjadesse.
„Sügisel oli rehepeks. Kui hakid olid ära kuivanud, veeti need varju alla. Seal nad siis seisid ja ootasid oma aega. Munkersit, seda peksumasinat ajas traktor rihmaga ringi. Peksmine tehti enne talve ära. Suvivilju pidi alati kuivatama, aga rukkiga ei olnud alati nii,” tuletavad Evi ja Rudolf meelde.
MTJiga läks nagu läks
„Kambja MTJ (masinatraktorijaam – autor) asus praeguses vallamajas. Traktorid ja montaažiruum olid nendes hoonetes vallamaja ees, millelt katused pealt ära on. Seal oli sepikoda, ühes ruumis jõujaam. See andis nii palju elektrit, et remonditöid sai teha. Aleviku tarbeks voolu palju ei antud. Püsiühendus elektriliinidega. tuli hulk aastaid hiljem.
Traktorid läksid Elva. Meile ei jäetud ühtegi masinat. Treipingid ja mootori sissetöötamisstend siiski jäeti.
Hiljem hakkas ministeerium igal aastal mingit tehnikat juurde andma,” jätkab Rudolf Isak meenutamist.
„Saime ka hoone endale. Tellisime projekti ja ehitasime teise korruse juurde. Ülesse tuli kaheksa spetsialistide korterit, alla kaks, väike saal, külanõukogu tarvis üks ruum. Seal kasvasidki majandite spetsialistide lapsed üles.”
Seltsielu pakkus rõõmu
„Tegelesin juba ülikooli ajal näiteringis. Hakkasin laulma ka Akadeemilises Naiskooris,” jutustab Evi. „Ülikooli naiskoor läks Lätti ja Leetu. Tahtsin hirmsasti kaasa minna. Nii sattusingi alti laulma.
Kui Kambjasse jõudsin, siis oli siin kõva koorielu juba olemas. Uno Koppeli juhatusel tegutsesid segakoor, naiskoor, meeskoor. Ruudi laulis ka selles. Mina lõin nendele lisaks naisansambli.”
Lisaks laulmisele võtsid mõlemad osa ka näiteringi tööst. „Ruudi oli kangem näitleja kui mina,” ütleb Eevi. ”Mängisime Suure-Kambja rahvamajas Kitzbergi „Neetud talu”. Ruudi oli perepoeg, kadunud Linnu Ilse teenija; Lutsu „Suve”, Raudsepa „Roosasid prille”, „Vargamäed”.
Esimene suurte laudadega sovhoosi pidu oli Kammeri koolis majandi 10. juubeli puhul. Järgmised Suure-Kambja rahvamajas ja Pikksaares.
Juba MTJ-i ajal käis Kambjas rändkino. „Olin esimest aastat siin,” räägib Rudolf Isak. „Mis film see oli, ei mäleta. Äkki karjus üks paks mutt üle saali: „Noh, näed! Vaata, mis nad nüüd teevad. Musitavad.” Kommenteeris nii kõvasti. Küll oli hirmus.”
Peale kino oli lõõtspilli saatel tants, mängiti ja tantsiti kella kahe- kolmeni välja.
Pärast Suure-Kambja rahvamaja mahapõlemist ei külastanud Kambjat enam ei Vanemuine ega Heli Lääts.
Tasa ja targu
„Mulle öeldi kohe, et kui poole aastaga toime ei tule, siis võtame maha. Sain hakkama ja jäin 22 aastaks,” lausub Rudolf Isak direktoritööga toimetulemise kohta.
„Mul on selline hea omadus, et ma ei hakka kohe kamandama. Mingi probleemi lahendamiseks uurisin, kuidas ja mismoodi, kuni selguse sain. Suhtlesin inimestega.
„Teietasime spetsialistidega kogu aeg, ametlikult sina peal ei olnud. Seltskonnas küll sinatasime, aga töö juures mitte.
Ühel päeval tuleb Kunglast Vana-Reinu sisse ja ütleb: “Tere! Noh, Vana! Ma tahan sinuga rääkida”, aga ta oli minust poole vanem. Rääkis oma mured ära. Aitasin nii palju, kui sain. Olen kogu aeg inimestega nii olnud: kui saan aidata, siis aitan. Kui ei saanud, siis ütlesin ka seda.“
„Mul on mehhaaniku haridus,” jätkab praegu pensionipõlve pidav Rudolf Isak.” Traktoristid ei saanud mulle kunagi külma teha. Ükskord ei töötanud vene heinapress, traat ei sidunud kuidagi palle kokku. Kõnnin ja kõnnin pallija taga. Lõpuks saime siiski siduma. Kui midagi oli, siis helistati ja öeldi dispetšerile: ”Ärge kedagi teist saatke! Las direktor tuleb ise!“
Olen nende meestega hädas olnud küll ja küll, aga toime oleme tulnud.”
Evi ja Rudolf Isakuga ajas juttu
Lembit Jakobson
Teterkova luulet
Austatud toimetus ja lugejad,
kui lubate, meenutaksin veel
Kambjat kommunismi teel.
See lugu tublist Kambja rahvast
ausast, usinat ja vahvast,
kes ärkas vara, uinus hilja,
kündis maad ja külvas vilja.
Siis ta elu polnud paha
oli vilja, oli raha.
Töid juhtis naine õitsvas eas
rajoonis parimate seas.
See oli vahva agronoom.
Ta põllul tiirles kui fantoom.
Ansamblile ta oli hing.
Laulis seal kui laululind.
Kuid kui ära pahanes
sandarmile sarnanes.
Kärkis kodus, kärkis tööl,
ainult püstol puudus vöölt.
Ta rangus korda hoida aitas,
hoolsaid mõnikordki paitas.
Rahva elu polnud paha.
Oli tööd ja oli raha
ja riigi töötud enne koitu
ei otsinud prügikastist toitu.
Tuutu-luutu, tuutu-luutu.
Mis siis tänaseks on muutund?
Siis oli nii ja sedasi,
kui viitsid laula edasi.
Soovin, et kui keegi võtab seda lugu šaržina, siis ainult heatahtliku ja sõbralikuna.
Tartu, 2005
Liidia Tetergova
