Trükisõnast leiab viiteid, et Kambjat on kihelkonnana kroonikas esmakordselt mainitud 1330. aastal. Kohanimi on tulnud mõisnikult, kelle perekonnanimi oli Camby – ta ehitas Kambjasse kiriku ja kinkis kirikumõisale maad.
Paikkonna esmamainimine tähendab inimasustusega või muul põhjusel olulise geograafilise koha nime esmakordset kirjalikku talletamist. Inimesed elasid ja tegutsesid ka Kambja piirkonnas juba ammu enne selle kohanime kirjalikku ülestähendamist.
Kambja esmamainimisest alates on jõudnud elada ja tegutseda ligikaudu kakskümmend-kolmkümmend põlvkonda kambjalasi. Kaduvikku vajunud aastate ja inimestega seondub arvutul hulgal õnnelikke juhuseid ja õnnetuid läbikukkumisi, säravaid tegusid ja elutarku tegemata jätmisi, lihvitud ütlemisi ja õigel ajal vait olemisi… Kõik see kokku ongi Kambja ajalugu. See on ajalooline kogemus, millest võiks täna õppust võtta.
Esmamainimisest alates on Kambja ajalugu (olgu siis kihelkonna, valla või aleviku tähenduses) kord rohkem, kord vähem dokumenteeritud ja jäädvustatud. Algul tehti seda paberil sõnade, jooniste ja joonistustena. Tasahilju lisandusid fotod, filmid, mitmesugused heli- ja infokandjad.
Ajapikku talletatud infohulk on nõnda üüratu, et käesolev Koduvald oma kaheksa tillukese leheküljega ei suudaks sellest parimagi tahtmise korral tervikkäsitlust esitada. Sellist eesmärki leht endale ei võtagi, sest ka siis, kui koguda tera siit ja pude sealt, tuleb tasapisi kokku palju teadmisi.
Kodukandi ajalugu väärib avastamist . Selle saavutamiseks pole paremat retsepti, kui natuke täna ja natuke homme, kuid järjekindlalt. Ja kindel mis kindel – uudishimuliku inimese silmaring ja maailmapilt avarduvad ka siis, kui kodutanumailt kaugemale ei kiputa ega kiirustata.
Toivo Ärtis