Ajalehes Äripäev avaldatud info, et Võrumaal tillukeses Vaabina raamatukogus on loodud külaelanikele võimalus masinaga pesu pesta, kujunes ettearvatult teemaks, mis lõi raamatukoguhoidjate mõtted üksjagu vahtu.
Mõttevahetuse raskuspunkt keskendus sellele, millised kohustused on raamatukoguhoidja kutsetöös esmased, millised mitte. Igaühel on õigus oma arvamusele, arutlustes sünnib ju tõde…
Raamatukogus pesupesemise võimalikkuse või vajalikkuse teemadel mõtiskleti ja vaieldi ka Vana-Kuuste suvelaagris.
Koduvald vahendab Tartumaa raamatukoguhoidjate elektronilises hääle- ja meelekandjas Meie Leht avaldatud arvamusi.
Lugesin posti ja ka soovitatud artikli läbi. Mida öelda… Tegelikult tore ju – 21. sajand, Eesti Euroopa Liidus ja … raamatukogu peseb külaelanike musta pesu!!! 100 aasta pärast uurijatel huvitav lugeda ja mõelda, et kas enne ei saadudki pesu pestud! Mu meelest on sajandeid naised sellega hakkama saanud, ka ilma elektrita ja šahtkaevust vett tuues – milles siis nüüd asi?
Minul kui kriitilisel inimesel tekib kohe paar küsimust.
Kas raamatukogu juhatajal tõesti muud teha ei ole? (Loe: muud teha ei oska?) Ja kaua läheb aega, et kõiki Eesti raamatukogude töötajaid pannakse sokke nõeluma, kooke küpsetama ja sundkorras asotsiaalide kortereid koristama? Nende laste järele me ju juba vaatame, arendavaid üritusi korraldame, ringe juhendame, tasuta perioodikat laenutame jne.
Sealne vallavalitsus näitas lihtsalt oma küündimatust moodustada mingi sotsruum ja panna mõni töötu tööle. Arvan, et praegusel juhul on ühe palga eest kaks tööd tehtud. Ja veel – mina eelistaks olla raamatukogu juhataja (ma olen selleks 5 aastat õppinud!) ja mitte pesunaine või keegi teine.
Kokkuvõtvalt – raamatukogu juhataja suudab kõike ja on kõigega nõus. Mõtle ainult välja, mida on vaja teha ja anna käsk kätte! Huvitav, miks see nii on?
Sirje
* * *
Tere! Kui kõik osapooled on rahul, miks mitte!
Tervitades Eve
* * *
Miks ka mitte? Kui raamatukogu ja AIPi tööst aega üle jääb, tingimused mõne teenuse osutamiseks on, lasku käia!
Järgmised pealkirjad võiksid olla: X raamatukogus saab lugemise ajal ka lõdvestavat massaaži. Y raamatukogus saab lugemise ajal ka vannis käia ja küüsi lõigata. Z raamatukogus saab lugemise ajal püksid valmis õmmelda. U raamatukogus saab lugemise ajal soengu pähe. W raamatukogus saab lugemise ajal seebikaid vaadata (ei ole pesupesemise ajal vahepeal vaja koju joosta)… jne….jne., mis iganes kuskil vajalik on, sest igas talus oma taar. Ja vallavalitsus võidab palgafondi osas – küll raamatukoguhoidja ka need tööd ära teeb. On alati teinud ja teeb ka edaspidi.
Jõudu tööle! Virve
* * *
Tere, ega ma ei julge sellest suurt rääkida oma lugejatele, aga keegi arvas selle maainimesele vajaliku olevat. 🙁
Küsisin, kas Rõngus ka, siis arvas, et siin on alev ja tingimused teised: sotskorteris saavat seda teenust.
Tead, minul tuleb nutt peale…
Küll aga teen ma raamatukogus korjandust Rõngu kiriku oreli taastamiseks.
L
* * *
Mina küll arvan, et raamatukogu pole pesupesemise koht. Selleks on ikka sotsiaaltöötajad, kes niisugused probleemid lahendama peaks. Mille eest siis nemad palka saavad? Ja kui on mingi külaselts vms., siis ju võib inimeste eest hoolitseda, aga ikka oma ruumides.
Meil on ju niigi sada kohustust, miks siis veel aga lisa võtta. Vallajuhid ju niigi arvavad, et rmtk-töötajad võivad kõike teha (ja rahata!). Me vist ikka ei oska oma elukutset väärtustada ja selle tõttu ei hinda seda ka teised.
Viive
* * *
Tere! See on väga tänuväärne ettevõtmine, just nende inimeste suhtes, kel pole veevärki majas. Kui on ka selline väike raamatukogu, et jõuab laenutuse vahel silma peal hoida ka masinal ja selle järjekorral. Tundub, et Evi Zirk hoolib oma maaelanikest ja teeb seda lihtsalt missioonitundest.
Tegelikult vajaks iga vald sellist paika, kus mõõduka tasu eest pesumasinat kasutada. Kas see peab just raamatukogu olema, sõltub raamatukoguhoidjast ja ka pesemise nõudlusest. On ju teisi ja paremaid kohti, kuhu masin paigutada.
Tundub, et see on raamatukogu juhataja hea tahte avaldus. Lisaks organiseeris ta ka masinad valda.
Meenub, et ka Uulas raamatukoguga ühes majas (mitte raamatukogus) asus koht, kus inimesed said masinaga pesu pesta.
Minu austusavaldus Evi Zirgile tubli ettevõtmise eest.
Suure lugupidamisega Maret
* * *
Tere, täitsa huvitav lahendus. Nagu nad ise väidavad – tähtis on inimeste rahulolu. Milleks meie, võõrad, peaksime selle kallal irisema.
Ausalt öeldes, ise küll selle peale ei tuleks ja tegema ka ei hakkaks, kui ka kästaks. Minu meelest on raamatukogu ikka kultuuriasutus. Teisalt jälle au ja kiitus sellele Evi Zirgule, sest ta tegeleb raamatukogu töö kõrvalt ka valla sotsiaalprobleemidega.
Tiiu
* * *
Selleks, et üles seada pesumasin, on ikka eelkõige vaja vett. Meie raamatukogus pole võimalust isegi läbiviidava ürituse järel nõusid pesta. (vajadusel käime kausiga alumise korruse WC ruumis), mis siis veel muust rääkida.
Oleme aga arvamusel, et pesupesemine jäägu ikka sotsiaalteeninduse sfääri. Sauna juures – jah, miks mitte! Niikaua kui inimene saunamõnusid naudib, on ka kaasa võetud pesu puhas.
Raamatukogutöötaja valdkonda kuulugu ikka lugejatega ja fondiga tegelemine, üritused, ringid, enesetäiendamine ja -arendamine jne. On ju hariduse ja kultuuri valdkonnas selleks ääretult suur arengumaa. Tunnistagem ausalt, et nii paljut vajalikku, huvitavat tahaks jõuda, paljust osa võtta, rohkemalt lugeda, aga… Paraku napib ikka aega. Suunakem siiski see aeg, mis meie käsutuses, “maa soola” mitte kaotsiminekusse!
Ja veel. Kui ikka Eevi Zirk’i naaberkorteris ei elaks Evi Laanaru (Vilja Savisaare ema), kas hasartmängu nõukogu ikka oleks eraldanud selle summa Vaabina raamatukogule? Poliitikute mängudest ja tutvustest teab igaüks ise juba küllaldaselt. Meil pole midagi Olivia Saare toreda luuletuse “Pesukaru pesupäev” vastu, aga… ärgu muutugu raamatukogu töötajad küll PESUKARUDEKS!
Kallaste raamatukogu töötajad
