Väärtuste vundament: Rahvaluules ei sõimata vanemaid debiilikuteks, nagu teevad seda lapsed Simpsonite teleseriaalis, et meeldida lapsvaatajatele.
|
 |
Mida noorem on laps, seda loomulikuna võtab ta kohtumist rahvaluule maailmaga
Lähme Kuuda kuulamaie – just selliste laulusõnadega alustasid Unipiha lapsed oma esinemist Tartumaa laste folkloorifestivalil Puhja Seltsimajas.
Seekordne omavaheline kokkusaamine oli Tartumaal folklooriga tegelevatele lasteaedadele ja koolidele juba üheksas.
„Rahvaluule ja -tantsuga tuleb last kohtuma panna juba lasteaias ja algkoolis,” leiab Unipiha koolis ligi 20 aastat rahvaluule ja laste sinasõprust propageerinud Eha Jakobson. „See on aeg, mil laps tunneb lihtsalt mõnu tantsimisest ja laulmisest, liikumisest, mängimisest, mõistatuste lahendamisest, vägikaika vedamisest, looga alt läbi pugemisest, muinasjuttude lugemisest. See on aeg, mil rahvalaul ja -tants ei pea veel konkureerima Vanilla Ninja ja Meie Mehega. Meedia ei ole veel muutunud suuresti ainuvalitsevaks noore inimese väärtushinnangute kujundamisel. Oma tegemisi ei vaadata üksnes läbi meedia antud hinnangute ja käitumismallide.”
Kõigi Puhja folklooripäeval osalenud juhendajate arvates on just algkooli- ja lasteaiaiga sobiv aeg selleks, et kujundada inimesehakatistes omakultuurist tulenev põhi, mis ei rajane moest minevate ja moodi tulevate popansamblite sõnumile.
Rahvalaul annab juhendajate arvates lapsele turvatunde, maailma, kus ei pea maast madalast võitlema koha eest päikese all. Rahvalaul kasvatab lapses juured, mis aitavad teda tema hilisemates identiteediotsingutes. Mida noorem on laps, seda loomulikuna võtab ta vastu rahvaluule maailmaga kohtumist.
Lapsvaatajate diktatuur
Ühes Moskva linnakohtus toimus 1. aprillil perekond Smõkovide kaebuse läbivaatamine telekanal REN TV vastu. Hageja Igor Smõkov nõudis telekanalilt Simpsonite teleseriaali näitamise keelustamist ja perekonnale tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks 300000 rubla.
Smõkovi sõnutsi näidatakse Simpsonite multifilmi seriaalides perekonda groteskselt, vanemaid sõimatakse debiilikuteks.
„Telekompanii tegevust käsitlen kui tungimist minu eraellu ja lapse õiguste kahjustamist. Alaealisena ei oska minu poeg eristada informatsiooni, mida multifilmist saab tegelikkusest ning samastub sellega,” ütles ta kohtus. „Poeg on muutunud vägivaldseks ja kasutab ebatsensuurseid sõnu, mida filmi tegelased omavahel rääkides tarvitavad.”
Multifilmi kangelaste dialoog koosneb sellistest fraasidest:
- „Kus vanem poeg on?” “Kaupleb narkootikumidega.”
- ”Tervist mokad, sääred, rinnad, munad…”
- „Sarra, meil on külalised, üks nendest on homo…”
- „Armastan kokaiini, lähen hulluks, kui ma ei saa kokaiini…”
Vaatamata sellele, et Vene Föderaalse Juurdlusbüroo Narkootikumide Osakond leidis selles multifilmis narkootikumide propageerimisele kaasaaitamist, leidis kohus, et selles filmis pole midagi taunimisväärset ega keelanud ära selle näitamist telekanalis.
Lapsvaatajate diktatuur ema-isa üle perekonnas kestab edasi. Mille nimel?
Sõnavabaduse nimel ühiskonnas?! Hind, mis sellise vabaduse eest päevast päeva ühiskonnal maksta tuleb, muutub järjest kõrgemaks. Kui suur peab olema muserdatud hingega lapsvaatajate ning nende emade-isade arv ühiskonnas, et nende kriitiline mass sunniks kohtuid langetama teistsuguseid otsuseid?
Kui salaviinaga võitlemine on Eesti riigis mitmete ametkondade ülesandeks, siis kes võitleks meedia poolt toodetud „alkoholiga”, mis vägivaldsete multi- ja actionfilmide kaudu meie lapsi maast madalast joodavad ning mürgitavad?
Kes võetakse mängu?
„Mäng on väikese inimese töö,” laulavad lapsed lasteaias ja algklassides. „Keda võeti mängu vanasti? Miks vanaaegsed mängud on hoopis teistmoodi kui meie omad?” küsivad folklooriga kokku puutuvad lapsed.
Rahvaluule maailmas ei sõimata vanemaid debiilikuteks, nagu teevad seda lapsed Simpsonite teleseriaalis, et meeldida lapsvaatajatele. Siin ei lasta kedagi maha, ei tehta kellelegi haiget, vaid võetakse mängu igaüht, kes tahab laulda ja mängida. Ka Kuu, Päike ja tähed…
Kuu ja Päeva (päikese) vaatamine oli esimene loodusõpetuse tund talulapsele, kes ei teadnud midagi sellest, et Päike on põhiliselt vesinikust koosnev põlev kääbustäht ja Kuu Maa kaaslane.
Talupojamaailma juurde kuulus, et lapsed hoidsid maast madalast karja. Õhtul taevasse vaadates nägi paljasjalgne väike karjus, et Kuu oli paljas, päeval aga, et Päikesel polnud pärga peas. Nad olid küll väga ilusad ja suured, aga mitte riides nagu inimesed.
Eks see üllataski!
„Kuu see mängis kuljustega, eha hõbehelmestega,” laulsid Unipiha lapsed Puhjas.
„Mis asjad on kuljused ja hõbehelmed? Missugune ilm oli selles laulumängus?” küsisin ma enne laulmist lastelt. „Taevas tantsis, maa müdises, vikerkaar lõi viiulida, pilved pillida puhusid?” Pärast mõningat arupidamist saame selgeks, et tegemist on äikese ja vikerkaarega, mis pärast vihma välja tuleb.
„Kuidas aga kuulata Kuud? Ta ei räägi ju meiega,” küsin laulusõnade alguse juurde tagasi minnes. Selle peale ei oska lapsed midagi kosta.
„Kas vaikust saab kuulata? Te kuulete ju, kui väljas on vaikne. Ega see Kuu kuulaminegi midagi muud pole, kui vaikuse ja terve looduse kuulatamine ühekorraga,” lõpetan keskustelu. „Kuulamist saab harjutada nagu klaverimängu või jalgpalli. Võib-olla proovib mõni teist kuulda suve-hommikul päikesetõusu ja räägib sügisel kooli tulles teistele, mis tunne see oli.”
Arvutimängude kõrvale tuleb tuua laste mängumaailma tagasi Vikerkaar, Kuu, Päikene, Roosa, kes istus vangitornis. Ainult nii on lootust, et meie lastest ei kasva juurteta homo oeconomicused (tarbijainimesed) ja Simpsonite maailm ei alluta endale meie laste meeli. Traditsioonide alalhoidmine, mis kuulub rahvuseks olemise juurde, ei toimu iseenesest. Selleks tuleb näha vaeva, et mõista tavade vajalikkust. On vaja jonni ning teinekord kangekaelsustki, et traditsioone aja ning olude kiuste säilitada.
Väärtuste vundament
Millele rajada ja ehitada oma lastele edasiseks eluks väärtuste vundament? Millest alustada? Mis saab, kui vundament osutub olevat liiga õbluke – tema ehitamiseks on valitud juhuslikud moes olevad arusaamised ning trendid?
Varem või hiljem jõuavad sellise küsimise juurde nii lapsevanemad kui õpetajad.
Tuhandeaastane folkloor annab väärtuste vundamendi ehitamiseks nii vajalikud paelahmakad kui ka tugevuse. Esivanemate tarkust ei tohiks pidada mitte mingil juhul ajast ja arust tohletanud vanasõnadeks ning kõnekäändudeks, venivateks ja igavateks rahvalauludeks ning aeglasteks tantsudeks.
Meie rahva aastatuhandete pikkune meelelaad, suhtumine loodusesse ning maasse on just nendeks juurteks, mis aitavad meil, vaatamata välistele oludele, olla püstipäi ja sirge seljaga ajas ja maailmas, kus standardiseeruvad toit ja riietus, muusika ning filmid; kus linnad, maad ja rahvused kaotavad oma näo, iseolemise võlu; kus väärtustaks
e ainult konkurentsi ja edu – seda, mida toodetakse metropolides.
Oleme saanud küll vabaks, kuid sajandite jooksul omandatud rehepapluse kõrval napib meil julgust olla meie ise. Julgust mitte samastuda sakslaste, prantslaste, rootslaste, ameeriklaste ega inglastega, vaid olla ugrimugrilased meile omase meelelaadi ning arusaamisega maailmast ja asjadest, mis tema sees on.
Selleks, et suudaksime ja julgeksime ugrimugrilased olla, ongi tarvis eesvanemate horisondi taha läinud suur maailm uuesti lahti harutada ja avastada ning hoida see oma igapäevaelus silme ees ning alles.
Lembit Jakobson,
Unipiha algkooli õpetaja