Kunagiste aegade karistus: XXI sajandi koolipoiss proovib Mõniste muuseumis hernestel põlvitamist
|
 |
Unipiha laste kolmandi veerandi viimased koolitunnid toimusid Mõniste muuseumis Nikolai II aegse kooliõpetuse seaduste järgi. Sada aastat ajas tagasiminemist oli Unipiha lastele esimene sellelaadne ehe kogemus. „Täna on meil 18.märts 1905,” ütleb tolleaegseks koolijuhatajaks kehastunud Mõniste muuseumi direktor Hele Tulviste enne tundide algust vanaaegsetest koolipinkidest püstitõusnud Unipiha lastele.
„Et tunda end päriselt lastena 100 aastat tagasi, saate te kaela nimesildid, millel on tolleaegsed laste nimed: Rosalie Kütsimägi, Frerdinand Noorkõiv, Senta Noorkõiv, Weera Kakk, August Massing.”
Igat uut nime saadab naerupahvak. Nii imelikena tunduvad vanaaegsed nimed.
„Iga koolihommik algas tol ajal „Meie isa palvega”, jätkab ta. „Ka meie ütleme minu järel nüüd üheskoos Issameie üles.”
Hernestel põlvitamine
Kui ühispalve on läbi, lausub koolijuhataja teeseldud karmusega Karl Tõnnele (1.kl): „Sina, noormees, kes sa Issameie ajal end sügasid, lähed nüüd herneste peale põlvitama. Ikka selleks, et su heng saaks päästetud.”
Karl kõhkleb veidi, vaatab areldi koolijuhataja otsa, kuid läheb siis ja laskub põlvili hernestele. Seni, kuni Karl põlvitab, tutvustab koolijuhataja tunniplaani: „Täna on meil esimene tund katekismus, siis rehkendamine, seejärel söögivahetund ja pärast seda gooti kirjas Carl Robert Jakobsoni koolilugemikuga tutvumine ja faasanisulega ilukirja kirjutamine. Koolipäev lõpeb hümni laulmisega Nikolai II-le „Jumal, keisrit kaitse sa!”
Tegelikult olid teise klassi tunnid 100 aastat tagasi 18. märtsil 1905 järgmised: rehkendamine, vene keel, ilukiri, vene keel, lugemine, vene keel.
„Kolm vene keelt!” hüüatavad Gerli ja Jane. „Mis asi on rehkendamine?” pärib keegi tundmatut sõna kuuldes. ”Matemaatika!” Küsija jääb seletusega rahule ning koolijuhataja jätkab: „Meil on praegu katekismuse tundmaõppimine.”
Ta võtab laualt koltunud lehtedega raamatukese, avab selle ja küsib siis: „Missugune on esimene käsk?” Vaikus. Unipiha lastest pole keegi midagi kuulnud kümnest käsust. Õpetajad teavad, kuid ei näita seda välja.
Veerand tunni pärast on kümme käsku läbi vuristatud, Karlgi herneste pealt koolipingis ammu tagasi. Tegelikult suutis ta seal olla ainult üks-kaks minutit. ”Valus hakkas!” seletab ta vaikselt teistele.
Õige herneste peal põlvitamine saab täishoo alles vaheajal. Nüüd tahab iga laps proovida, kui kaua ta suudab paljastel põlvedel hernestel olla.” Mina suutsin lugeda kahesajani,” ütleb Ayur (2. kl) viimasena põlvitamast tõustes uhkelt teistele.
Tootsi hernestel põlvitamine on tänu sellisele kogemusele igale Unipiha lapsele saanud nüüd tähenduse ja sisu. „Hea, et tänapäeval seda enam pole,” ohkab nii mõnigi neist püsti tõustes, püksisääri alla lastes ja pinki kergelt longates tagasi minnes.
Rull valget paberit
Rehkendamine on omaette elamus. Võrreldes vabrikus valmistatud värviliste arvutuspulkadega on koorimata toomeokstest tehtud pulkadel lõhn ja krobelisus.
Koolipreili Lagle liigub nobedasti ühe pingi juurest teise juurde ja loeb kokku lisavuse (+) märgi abil kokku liidetuid pulki. „Tubli!” lausub ta neile, kes rehkendamisega kenasti hakkama on saanud.
„Päris pulgad olid vist paari nädala pärast juba koorest paljaks näritud,” mõtlen ma arvupulkasid laste pihkudes silmitsedes. ”Huvitav? Kas poisid vestsid need ise pärast tunde valmis? Taskunuga oli tol ajal harukordne. Vist ikkagi õpetaja.”
Ma ei jõua oma mõtet lõpuni mõelda, kui algab ilukirja tund. Sellist harrast nohisevat vaikust, mis nüüd klassis valitseb, pole ammu kuulnud.
Tuleneb see tõepoolest kohtumisest suure tundmatu minevikuga, millel on, eriti lapseeas, inimese üle seletamatu võim.
Faasani- ja terassuled maalivad krabisedes kaldjoontega paberilehele algul A ja siis B.
„Vanaaegsetel tähtedel oli palju lokikesi,” seletab koolipreili.
Lapsed tõstavad silmad korraks üles ja vaatavad tahvlile, kuhu õpetaja B tähe ette maalib.
„Tegelikult saab kirjutamise selgeks ka tahvlil tema külge nööriga seotud krihvli abil,” ütleb koolijuhataja Hele Tulviste veidi irooniliselt kaldjoontega paberi kohal laste kummargil päid vaadates.
„Keisrihärra saatis meile ühe rulli valget paberit, mida me kirjutamise tarbeks ära võime kasutada. Selline oli Tema Majesteedi soov.”
Seejärel võtab ta laualt ühe omatehtud vihiku ja näitab lastele, kuidas 100 aastat tagasi erineva suurusega paberitükkidest vihikuid tehti.
„Mina leian siiski, et paber olgu ikka seitungite ja raamatute trükkimiseks,” kuulutab ta sealjuures kõigile vastuvaidlematul toonil.
Sada aastat hiljem, kui lapsed kirjutavad arvuti abil juba rohkem kui käsitsi, sellist konflikti uue ja vana vahel õpetajas ei teki. Vähemasti minus.
„Tom Sowyeri kaasas kantava tindipotini, kust tint välja ei voolanud, Eestimaal ei jõutagi. Ennem tuleb täitesulepea,” vilksatab mu peast läbi faasanisulge tindipotti kastes.
„Millestki väga olulisest oleme siiski tänapäeval ilma jäänud. Iga üksiku tähe hanesulega maalimine pole seesama, mis arvutiklahvile vajutamine või pastakaga rutakas sõnade kribamine.
Sõna „tapeediks” muutumisel, mis tänapäeval massimeedia õnnistusel päevast päeva toimub, on ka uutel kirjutamisvahenditel oma kindel osa.”
Vitste andmine
„Vitsamees tuli! Vitsamees tuli!” liikus iga kahe nädala tagant mööda tsaariaegset koolimaja ehmundvalus sosin. Kui koolijuhataja Hele seda söögivahetunni ajal Unipiha lastele räägib, ei saa nad aru, mida see tegelikult tähendab. „Tänapäeval ei tohi õpetaja teid tutistadagi,” jätkab ta. „Siis oli aga kasevitstega nuhtlemine kõikide ees klassis tavaline asi. Selg võeti paljaks ja peksmine algas.”
Olen vist ainus, kes tajub kogu seda õudu ja valu, mida tolleaegsed „üleannetud” lapsed taluma pidid. „Ei aidanud vist ka see, kui vitsamehe tuleku päeval koolist puudusid. Hoobid said varem või hiljem ikkagi kätte,” arutlen.
„Meie eesvanemate meelt peksti nii-moodi kooli kaudu alandlikuks veel 100 aastat pärast mõisaorjusest vabanemist.” See mõte paneb võpatama.
„Aga nüüd tõuseme püsti ja laulame üheskoos meie keisrihärra kiituseks,” lausub koolijuhataja vastuvaidlematul toonil.
„Jumal, keisrit kaitse Sa!” möriseb pärast viimast tundi pasteldes ja nöörsaabastes ning kodukootud pükstes ja särkides koolipere kõikides Eestimaa ja Liivimaa kubermangu koolides. Ka Unipihal oli see niimoodi.
Kunagiste aegade ilukirja tund: Unipiha kooli lapsed maalivad faasani- ja terassulgede krabinal kaldjoontega paberilehele algul A ja siis B.
|
|
Saja aasta tagune koolipäev Mõniste muuseumis on lõppenud.
„Hea, et ma nii hilja sündisin,” ütleb keegi poistest klassist väljudes. Rõõmsa elevuse tõttu, mis tekib alati koolipäeva lõppedes, ei kuule ma, kes seda lausub.
„Selle äratundmise pärast tasus siia sõita.” Bussiaknast välja vaadates näen, kuidas buss Mõniste vahelt aeglaselt mööda lumist teed külast välja hakkab sõitma.
„Hüvasti külm hernepuder ja hapukapsad, mis pärast igat söögikorda koolijuhataja lukustatavasse kirstu tallele pandi! Hüvasti ööseks klassipõrandale laotatud põhukotid, suur petrooleumilamp laes, malbe Nikolai II kullatud raamis perekonnapilt troonipärijaga põlvedel klassitahvli kohal.”
Lembit Jakobson
Milleks on vaja lastele näidata kooli ja õppimist 100 aastat tagasi?
Unipiha algkooli juhataja Eha Jakobson:
Esiteks on selline matk ajas 100 aastat tagasi vahelduseks igapäevasele koolielule. Ajas ning ruumis rändamised peaksid kuuluma üldse loomuliku osana laste kooliskäimise juurde. Muuseumid, mõisad, pargid, vabrikud, tehased, bürood, ärid, börs, hotellid, laudad, kalakasvatused, metsad, sadamad, rongi-ja lennujaamad – kõikide selliste ruumidega kokkupuutumine on tarvilik lapse üldiseks arenguks.
Nii õpivad lapsed nägema paiku ja aegu, ehitisi, mis erinevad nendest, mis on neile tuntud.
Õpivad hakkama saama erinevate ajastute ja ruumidega. Mitte neid kartma. Hakkavad aduma, et inimesed on elanud enne nende issisid-emmesid, lapsed on käinud koolis ka enne neid. Vanaemad-vanaisad, emad-isad on olnud ka kunagi lapsed, kel on olnud enam-vähem samasugused mured ning rõõmud, mis tänapäeva lastelgi.
Pealegi on väga huvitav vaadata vanaaegseid asju: krihvlit, tahvlit, puusulepead, vanaaegseid raamatuid, maakaarti, ahjugi klassitoas. Nad on üheaegselt tuttavad ja samas pisut võõrad. Eelnevate ajastutega kokku saamine toimubki just niimoodi. Asjade ja ruumidega, millel on teistsugune värv, lõhn, tagasi peegelduv valgus. Juba ainuüksi see, et lastele lehitsemiseks antud katekismusest on õppinud lugemist meie esivanemad, et selle raamatu kolletunud lehti on lehitsenud lugematu arv lapsi, kelledest nii mõnigi on nutnud veerides kokku nendel lehtedel olevaid sõnu, teeb sellise kokkusaamise raamatuga erutavaks ja põnevaks ning lähedaseks.
Kohtumine ajalooga peab olema võimalikult isiklik. Ainult nii võime saada ükskord ühiskonda noore inimese, kellele ajalugu pole mitte mõistekaardid ja pähe õpitud arvude jada, vaid inimese ning rahvaste ajas olemise lugu. Kogu oma ilu, valu, ülevuse ning tragöödiaga.