Nii valmibki teleklipp: Ajakirjanik Sirje Pärismaa on astunud tahvli ette Unipiha koolis, mille puhul ta hindab eriliseks seal valitsevat suure pere tunnet.
|
 |
“Kas nad meie klassi ka tulevad?” küsib Gerli (3.kl) III veerandi eelviimase päeva matemaatika tunnis, kui kooli akende all peatub Maalehe toimetuse kollane auto.
“Tulevad, tulevad,” rahustan ma 3. ja 4. klassi tüdrukuid. “Kas nad meie klassi ka tulevad?” küsib Gerli (3.kl) III veerandi eelviimase päeva matemaatika tunnis, kui kooli akende all peatub Maalehe toimetuse kollane auto.
“Tulevad, tulevad,” rahustan ma 3. ja 4. klassi tüdrukuid.
Kahe võttetunni sisse mahtusid esimese-teise klassi emakeele tund, vahetunnis lumes hullamine ja onnide ehitamine, Karl-Eriku isa Erlend Silla, laste ja õpetajate intervjueerimine ning ühine lõunasöök.
Küsisin Maalehe korrespondendilt Sirje Pärismaalt, miks ta valis just meie kooli oma Maahommikusse?
„Seitse aastat tagasi tegime Kanal 2 jaoks teie koolist täispika filmi “Aabitsa valgel”. Tookordne kokkupuude jättis nii-võrd meeldiva mulje, et olen ikka aeg-ajalt Unipiha koolist Maalehes kirjutanud.
See suure pere tunne, mis siin valitseb, on just see, mis teeb teie kooli sümpaatseks. Te ise olete lastele nagu ema-isa. Vist sellepärast ongi teie lapsed nii julged ja avatud.“
Miks on Maahommiku saates tarvis rääkida ühest väikesest külakoolist?
„Eestimaal pannakse igal aastal kinni just väikeseid külakoole. Koolide sulgejad ei anna endale aru, et ühes kooli sulgemisega hääbub selles paigas ka elu. Noored vanemad kolivad ajapikku mujale. Külla jäävad üksnes pensionärid.
Lisaks hariduse andmisele on kool tavaliselt ka küla keskuseks, kus toimuvad selle paikkonna jaoks olulised üritused. Ka teil on see ju niimoodi.
Just seepärast tulebki Maahommiku saates tutvustada tavalise külakooli igapäevast elu-olu, tema rõõme ja tegemisi. Nii tekib arusaamine, et maakool pole mitte viletsam võrreldes linnakooliga, vaid teistsugusem. Et maakoolide sulgemine võib viia selleni, et kaob meie rahvuslik identiteet. Muutume juurtetuks ja üleilmsetest mõtte- ja riietemoest sõltuvaks, oma näo kaotanud ühiskonnaks.“
Ajakirjanik Sirje Pärismaad intervjueeris
Lembit Jakobson