Ka kõige võimsam “igiliikur” vajab hooldust ja kõpitsemist asjatundjate käe all
Kui meenutada aastat 2004, tuleks kindlasti põgusalt peatuda sel toredal vahejuhtumil, mis sai suve hakul osaks Kambja kooli õpetajale Mare Mõisale.
“Tervis aina paraneb. Kõik luud, kondid, lihased ja ka sisemised organid on elevil suurest masseerimisest, võimlemisest, ujumisest ja muust igakülgsest vintsutamisest,” raporteeris sanatooriumist kolleegidele saadetud e-kirjas Kambja kooli õpetaja Mare Mõisa, kes sattus tervisevetele mõneti omapärasel kombel – õpilaste lähetatuna.
Matemaatikaõpetaja Mare Mõisa oli läinud õppeaastal taas kord lõpuklassi juhataja. Jaanipäevaeelsel reedel läks ta 16 neiu ja 5 noormehe seltsis Kambja kirikusse, kus peeti tänavust koolilõpu-aktust. Päevakajaliste sõnavõttude ja mõtlike lauludega tseremooniale lisasid tavapäraselt emotsioone ka lõpetajad, kes tänasid teiste seas oma klassijuhatajat. Talle anti üle lilled ja väheldaste mõõt-metega lillakaspunane kotike.
Järgnes ühispildistamine eesti rahvakooli memoriaali tarkusekivi ja tulealtari ees. Üleüldises saginas polnud õpetaja Mõisal mõistagi mahti uurida salapärast kingitust. Et klassijuhatajal lillakaspunase koti sisu uudistamine ikka meeles püsiks, hakkasid aktiivsemad kinkijad vargsi tegema asjakohaseid vihjeid. Kui Mare Mõisa lõpuks kotisuu avas, oli tema üllatus suur – kotist libises välja pangaülekannet kinnitav paberileht: õpilased olid raha kokku pannud ja muretsenud oma klassijuhatajale viiepäevase tuusiku Toila sanatooriumisse. Tähelepanuavaldus mõ-jus värske ja teravmeelsena. Millest selline kingiidee, jäigi saladuseks. Ehk olid noored omast kooliajast tähele pannud, et Mare Mõisa puudub haiguse tõttu väga üksikuid päevi, ning leidsid, et ka kõige võimsam “igiliikur” vajab hooldust ja kõpitsemist asjatundjate käe all. Kümmekond aastat enne pensionilepääsu tasub igaühel korraks aeg maha võtta, et oma ihu ja hinge jõuvarusid hinnata.
Leidlik meel ja entusiastlik tegutsemis-tahe oma ideede elluviimisel ongi olulised tunnusjooned, mis Kambja kooli selle aasta lendu klassijuhataja Mõisa arvates iseloomustavad. Energiat jagus nii asisteks ettevõtmisteks kui ka vempudeks. “Viienda või kuuenda klassi perioodist meenub, et tänavused lõpetajad olid ainulaadsed “kombinaatorid”, kes müüsid üksteisele kooli varandust – valget kriiti. Ühed “hankisid”, teised pakkisid ja müüsid, kolmandad aga ostsid – ja kõik olid ettevõtmisega väga rahul. Ainult õpetajad tundsid muret, et viimati äritsevad narkotsiga.” Mare Mõisa on säilitanud ka ühe eksemplari klassi ajalehest – sedagi tahtsid tänased lõpetajad müüma hakata, aga ostjate puudusel jäi suur äri tegemata. Mingil hetkel läks klassis moodi “taimetoitlus” – kiputi näppima ja sööma klassi akendel olevaid lilli. “Ei osanud muud, kui kirju-tasin suured sildid, et on mürgine ja tapab.”
Oli, mis oli, ja juhtus, mis juhtus, kuid vanemõpetaja Mare Mõisal on ikka ja alati olnud kuldaväärt omadus kõik vahejuhtumid tasa ja targu ära klattida. Ja kui eelöeldule lisada tema oskus kuri-keerukat matemaatikat õpetada nõnda lahedalt, et õpilaste sõnutsi peaks seinakapp ka asjast aru saama, on mõistetav, miks juba mitu põlvkonda kambjalasi ülistab Mare Mõisa väärtuslikku pedagoogitööd ja helget isiksust.
Mare Mõisa on Kambjas lapsi õpetanud 30 aastat. Kui jätta arvestamata tööta-mine kunagises Voldi koolis Tartu Ülikooli viimase kursuse tudengina, võib Mare Mõisa tänavustelt lõpetajatelt saadud eriskummalist tänuavaldust võtta ka kui võrratut finaali oma tööjuubeliaastale. Viis tervistavat jaanikuu päeva aitasid tal mõtteid ja mälestusi korrastada, andsid jõudu jätkata meie hüperaktiivses haridus-elus… Raviprotseduuride mõju võimendasid kordades uhkete mändide mühin ja võimas merekohin. Toila sanatooriumis oli Mare Mõisal kui põlisel lõunaeestlasel suu(re)pärane võimalus tuletada meelde vene keelt, mida tudengipõlves aitas lihvida vagunisaatjana töötamine Tallinna–Moskva reisirongis. Silmailu ja avastamisrõõmu pakkus Toila oru park, kus omal ajal asus president Konstantin Pätsi suveresidents. Sinna tasub kindlasti tagasi tulla – siis juba koos õpilastega.
Toivo Ärtis
(Õpetajate Leht)
„Mare Mõisa on lihtsalt hea õpetaja.“
Mis meeldib õpilastele õpetaja Mare Mõisas?
-
Ta on hea õpetaja.
-
Teeb palju nalja.
-
Sõbralik, põneva ise-loomuga.
-
Väga hea, hoolitsev, sõbralik.
-
Ta õpetab väga hästi.
-
Range ja õiglane.
-
Õpetab hästi matemaatikat.
-
Teeb huumorit, nalja.
-
Vaimukas, sõbralik, abivalmis.
-
On lihtsalt hea õpetaja.
-
Ta õpetab arusaadavalt.
-
Hea õpetaja.
-
Tore inimene.
-
Arvutab palju.
-
Väga hea õpetaja.
-
Ta saab lastest aru.
-
Õpetab hästi.
-
Ta oskab hästi õpetada.
-
Ta on hea õpetaja ja kõik saab korralikult selgeks.
-
Õpetab hästi ja nn “teeb kilde”.
-
Ta teeb asjad hästi selgeks.
-
Tore.
-
Oskab õpetada.
-
On sõbralik.
-
Õpetab hästi ja arusaadavalt.
-
On tore õpetaja, kes suhtleb palju.
-
Lahe õps.
-
Ta oskab hästi seletada, saab nalja.
-
Tore inimene.
-
Et ta on nii loogiline.
-
Ta teeb asjad hästi selgeks.
Mille poolest erineb õpetaja Mõisa õpilaste hinnangul teistest õpetajatest?
-
On rõõmsameelseim.
-
Ta oskab väga hästi õpetada.
-
Seletab arusaadavalt.
-
Õpetab hästi matemaatikat.
-
Teised õpetajad ei tee nalja.
-
Ta on arusaaja.
-
Saab aru, kui temalt midagi küsida.
-
Ta teeb tunni ajal nalja.
-
Ta ei pahanda kunagi, kui kodune töö on tegemata.
-
Teeb tunnis nalja.
-
Range kui vaja.
-
Ta viskab vahel nalja.
-
Ta suhtub kõigisse üpriski võrdselt.
-
Ta ei saa kunagi vihaseks.
-
Oskab lastega hästi suhelda.
