Unipiha kooli lapsi juhatasid sel korral jõulumaale päkapikud Sisekaitse Akadeemia Politseikolledžist. Lisaks päkapikkudele ootasid nii lapsi kui nende vanemaid jõulumaal jõuluvana koos saani ja suure kingikotiga. Just need tegid möödunud jõulud Unipiha kooli lastele ja nende vanematele erakordseks. „Politsei pole ainult kabinetis istumine ja karistamine, vaid ka suhtlemine inimestega, kogukonnaga. Seepärast võtsin rõõmuga vastu Eha palve aidata teda jõulumaal päkapikkudega,” ütleb praegu politseikooli kadettide praktikat koordineeriv Kambja valla konstaabel Nelly Ruuge.
Ettevalmistused selleks algasid juba paar nädalat enne jõule.
Aitäh, mehed
„Pane sinna veel pisut oksi! Paneme ka siia nööri, et tuul katust ära ei viiks,” ütlevad Jane ja Meelise isa mulle. Siis on jõuluvana kodu valmis.
„Aitäh, mehed!” ütleb Erlend Sild isadele, kes olid tulnud appi Unipiha koolilaste jõulumaad ehitama. ”Eks kõige suurem tänu ole laste üllatunud näod, kui nad seda kõike näevad,” lisab ta.
Seejärel vaatavad mehed oma kätetööd: kitsede söögisõim ja vanasse kruusaauku ehitatud jõuluvana kodu on valmis. Viis tundi rassimist! Vaatan mehi ja imestan: nad oleksid nagu ise poisikesteks tagasi saanud. Sama õhina ja lustiga nagu poisid, kes ema-isa valvsa pilgu eest kodust jalga on lasknud, et endale metsas onni ehitada ja indiaanlasteks hakata, tegid nad jõuluvana kodu oma lastele.
Metsas
22.detsembri pärastlõunal ootab metsa viiva raja alguses lapsi päkapikk. Tema on juht, kes peab lapsed viima läbi paksu metsa jõuluvana onni juurde. Teel peavad lapsed panema Gerli (3. kl) isa Gunnar Turmi ehitatud loomade sõime kapsaid, porgandeid ja heina. Ikka selleks, et vanade eestlaste kombe kohaselt hoolitseda pühade ajal ka metsloomade eest.
Loomade söögisõime läheduses põleva lõkke ääres saavad jõulumaale minejad end soojendada ja vastata päkapikk Margoti, Unipiha kooli vilistlase, koostatud viktoriini küsimustele. Nendele õigete vastuste andmiseks peab kooli loodusloo- ja matemaatikatunnis õpitu hästi meeles olema. ”Kuna lapsed on veel pisikesed, siis on ülesanded lühikesed ja sisukad, et vältida tüdimust,” räägivad kadetid Dainis, Joel ja Indrek. “Tõdesime üllatusega, et kõigile küsimustele, mida me esitasime, oskasid lapsed vastata väga eeskujulikult.”
Seejärel liigume koos lastega edasi kohani, kus ootavad järgmised kaks päkapikku. Anneli ja Kristjan räägivad seda, kuidas metsas hakkama saada ja mida teha eksimise korral. ”Kõige tähtsam on anda endast kõikvõimalikul moel märku: vilistada, kolkida kaikaga vastu puud, karjuda. Veel parem on võtta metsa minnes kaasa mobiiltelefon.”
Enne jõuluvanaga kohtumist tuli lastel veel tunda ära jänese ning kitse jäljed, proovida käbidega tabada puu otsa riputatud õhupalle. Iga tabamust korvas üllatuskomm palli sees.
Viimaseks katsumuseks on kuusenoorendiku labürindi läbimine. Kui ka sellega valmis ollakse, jõuavadki lapsed Jõuluvana onni juurde.
Jõulutaati aga saani ja kingikotiga pole veel kohal. Koos õpetajate ja päkapikkudega lauldakse jõululaule ning tantsitakse Kaera-Jaani seni, kuni saan kohale saabub.
Siis viiakse suur kingikott kuuskedega ääristatud onni. Algab kingituste jagamine.
Hakkab hämarduma, kui küpsetame lõkke ääres vorstikesi ja joome termostega kaasa võetud kuuma teed. Nii päkapikud kui jõuluvana teevad seda üheskoos laste ja nende vanematega. Puud praksuvad, mets kohiseb ümberringi. Leian end mõtisklemast selle üle: „Nii mõnigi neist lastest, kes praegu minuga selles õhtus koos on, leiab ehk aastate pärast, et need olid tema kõige ilusamad jõulud.”
Hämmastavad lapsevanemad
Mõni aeg hiljem saime Jõuluvanalt kirja:
”Mina tulin Unipiha laste juurde saani ja hobusega Väga vinge!
Lapsed ja isegi täiskasvanud olid päris pöördes. Kõik plaksutasid ja hõiskasid, kui mind tulemas nägid. See oli võimas tunne. Arvan, et pole imelisemat kogemust, kui oli see. Pole ka hämmastavamaid vanemaid, kui on Unipiha kooli omad. Nad olid valmis kõigeks, et nende lapsed saaksid suurepärased jõulud. Oleksin ise hea meelega nende laps!
Leian, et selline ettevõtmine peaks leidma kajastamist kõigis ajalehtedes üle Eesti.
Vanemad + kadetid, suurepärane meeskond!
Olge tublid te kõik seal vahvas kohas!
Teie Jõuluvana Uku“
Lembit Jakobson
Mida pakkus Sulle sellisest üritusest osavõtmine?
Kadettide koordinaator Nelli Ruuge:
„Suure meelerahu. Tundsin end vahepeal samuti päkapikuna. Meeliülendav tunne oli näha seda, kuidas suuremad korjasid õhupallide juures väiksematele käbisid. Aitasid neid täpsusviskamises. Selline ühtsuse tunne oli. Ka kadetid tundisid sedasama. Nad olid väga üllatunud, et lapsed tundsid loomade jälgi ning teadsid meie paigalinde. Unipiha istub mulle.
Kõik ilus ei ole veel ilmast kadunud.”
