2. radokuud (02.02) on pudrupäev. Rahvakalenderis tuntud ka kui küünlapäev, küündlapääv, küünlapää, küinlapääv, küindlapää, küünlepäev, küünlamaarjapäev.
Pudrupäev on tähtsaim südatalvine püha. Saare- ja Läänemaal on seda peetud jõulu viimaseks pühaks, Setos aga esimeseks suvepühaks.
Päikese kõrgem kaar annab end juba tunda. Päev on märgatavalt pikem ja ta jaksab keskpäeval raasuke soojendada. Vanarahvas ütles, et kõrred hakkavad pudrupäeval lund vihkama – nad sulatavad lume enda ümbert.
Talve süda on nüüd pooleks murtud. Karu keerab teise külje. Inimesel on eelmisel suvel ja sügisel varutud toit poole peal.
Pudrupäev on naiste püha. Naised käivad külas ja kõrtsis, nende töö teevad ära mehed. Ja kui juhtub päike pasitma, annab see tervist just naistele.
Juuakse naistepuna, mis on õlu, mõdu, punaseks värvitud viin või muu punane jook. Naistepuna joovad nii naised kui mehed, see annab jõudu, tervist, hea jume ja peletab suvel eemale sääsed ning muud söödikud. Pudrupäevane punajoomine on tavaks eeskätt lääne pool ja lõunapiirile jäävates kihelkondades.
Õlu on pudrupäeva peamine jook. Varem hoiti selleks päevaks keha jõuluõlut alles või pruuliti koguni uus õlu. Süüakse odratangu või -jahuputru, seapead, -jalgu või selga. Läänepool on pudrupäeva laupäeval valmistatud tavalist jõulutoitu.
Pudrupäeval on mõnel pool peetud mokalaata. Seal tehakse kaupa järgmise aasta töö peale, kaasaegsemalt öeldes sõlmitakse töölepinguid. Hallistes kõneldi: Vanast olevet küündlepäe peret tellit, siis mint Kirju kõrtsi, peet mokalaata. Sinna lätsiv kõik Sõnniküla rahvas kokku.