Nagu vanasti: Karl (1 kl) ja Jane (3. kl) võisid Tartus Postimuuseumis kaardi vormistamiseks kasutada hanesulge ja kirjapressi. Foto: Eha Jakobson
|
 |
Jõulukuu esimese päeva paar koolitundi veetsid Unipiha algkooli lapsed Tartus Postimuuseumis. “Tahtsime, et lapsed näeksid seda, kuidas töötas vanasti postkontor,“ ütleb õpetaja Eha lastevanematele enne minekut.
Tutvumine Postimuuseumiga algas kaartide meisterdamisega jõuluvanale ja päkapikkudele. ”Kõigepealt võtsin lumivalge karusnahatüki ja kleepisin selle kaardi alumisse serva lumeks,” kirjeldab Jane (3. kl) järgmise päeval. “Veidi ülespoole joonistasin kuuse ja selle kõrvale kuusest mööda lendava varese. Taustaks hõõrusin sinise rasvakriidiga taeva. Kaardi sisse kirjutasin oma soovi päkapikule: “Ära näe mulle kingi otsimise ja toomisega väga palju vaeva.”
Lisaks postkaardi valmistamisele tutvusime tädi Aino juhendamisel postkontori tööga. nägime vanaaegset telefoniaparaati, arvutusmasinat, postipoisi mundrit ja sarve (seda puhus postipoiss siis, kui külla sisse sõitis).
Õpetaja Ehale meeldis kõige rohkem puust ümbrik. See kujutas endast puust toru, mille ühes otsas oli naaskel ja mille sisse pandi kiri. Kui peremeest kodus polnud, lõi postipoiss naaskliga “kirjaümbriku” värava külge. Tagasiteel võttis ta tühja “ümbriku” uuesti kaasa.
Lisaks sellele saime loosi teel endale jõuluümbriku, milles oli paar maiustust ja papist väike looma kujuke. Ka ümbrike tembeldamist saime proovida.
“Hästi mõnus oli kirjutada jõulukaardile hanesulega. Tähed tulid hoopis ilusamad kui pastakaga kirjutades,” jutustab Gerli järgmisel päeval. “Kirjutasin kaardile oma perekonnanime ja kuivatasin kirjapressiga siis selle ära.”
“Vihikud ja näpud saavad niimoodi kirjutades tindiseks. Mis mõtet on siis küüsi värvida?” lisab Jane.
Postimuuseumiga ühes majas asuvat Spordimuuseumi kavatseb Unipiha koolipere külastada uuel aastal.
3. klassi õpilaste Jane ja Gerli muljeid vahendas Lembit Jakobon