Kodukandi kangelase Julius Kuperjanovi 110. sünniaastapäeva tähistamise koosviibimisel Vana- Kuustes meenutati ka tema lühiajalist töötamist õpitud ametis – kooliõpetajana. Kirjasõnas avaldatud ja kooli arhiivis säilinud infot vahendas Kambja kooli lõpuklassi õpilane Henri Zeigo.
Oli 1914. aasta sügis, kui Tartus Õpetajate Seminari lõpetanud Julius Kuperjanov asus tööle Kambja kihelkonnakooli, mille asupaigast Kuperjanovite kodutaluni Lallil oli väike vahemaa. Tolle aja hariduskorralduse järgi oli kihelkonnakool talurahvakooli teiseks astmeks: vallakooli lõpetanud võisid edasi õppida ulatuslikuma õppekavaga kihelkonnakoolis.
Arhiiviandmete põhjal on teada, et 1914/15. õppeaastal oli Kambja kihelkonnakoolis 16 õpilast, keda õpetasid 2 õpetajat – äsja õpetajakutse saanud 20-aastane Julius Kuperjanov ja tema vanem vend August Kuperjanov.
Julius Kuperjanovist kui kooliõpetajast rääkides on põhiliseks infoallikaks Kambja vallast pärit August Hanko õhuke raamat „Leitnant Julius Kuperjanov – partisanide löögivaimu kehastaja“ (ilmus aastal 1936). Selles raamatus on peatükk „Kooliõpetaja“, milles mainitakse, et õpetajana oli Julius Kuperjanov oma õpilastele parimaks seltsimeheks ja sõbraks. Ta käis oma õpilastega koos sportimas ja viitis sageli nende seltskonnas oma vaba aega.
August Hanko raamatus on avaldatud katkendeid Kambja kooli kunagisest kroonikast, mis praeguseks on kahjuks kadunud. Tolles kroonikakatkendis jutustab üks Julius Kuperjanovi õpilane oma õpetajast järgmiselt:
“Kadunud kangelase Kuperjanovi õpetajaksoleku ajal valitses kogu koolis iseäralik rõõmus meeleolu. Ta oskas õppima panna ilma hirmuta. Töö oli kergem kui kunagi enne või pärast teda, olgugi et töötati rohkem kui mõne teise õpetaja ajal. Osalt tuli see muidugi sellest, et ei olnud sarnast režiimi kui enne. See oli vabam vool tookordses Kambja koolis, eelkevad karmi talve järele. Ei tuubitud pähe, ilma et vähematki aru oleks saadud. Õpetaja armastas sporti. Kui vähegi ilmad lubasid, tehti kehalisi harjutusi või mängiti igal võimlemise- ja vahetunnil õues vabas õhus.
Õhtuti, kui õppimisest aega üle jäi, loeti hoolega venekeelseid juturaamatuid, mille üle õpetaja pikalt ja laialt igale õpilasele eraldi rääkis. Pääle selle andis ta soome- ja eestikeelset kirjandust omast kogust. Soome keelt meist keegi ei osanud, nii tuli õpetajal iga raamatus leiduva pildi kohta ise seletusi anda. Õpetaja viibis sageli klassis, ajas õpilastega juttu ja juhatas neile mõnda ajaviidet. Seda tehti nõnda, ilma et keegi oleks arvamisele tulnud, et siin kedagi tööle sunnitakse.
Nii sai tema isik armsaks ja lugupeetavaks õpilasperes.“
Oma kutsetöö kõrval armastas noor õpetaja kaunis palju lugeda, muuseas ka soome kirjandust. Samuti oli Julius Kuperjanov energiliseks algatajaks ja juhiks kohalikus seltskondlikus töös. Ta esines huvitavate elujaatavate kõnedega Kambja Hariduse Seltsi kõnekoosolekuil ning jagas oma mõtteid koolinoorsoo kasvatuse ja arengu kohta lastevanematele jne.
August Hanko poolt antud iseloomustuses märgitakse, et Julius Kuperjanov oli kooliõpetajana alati lahke ja sõbralik, kuid ühtlasi ka väga rahulik, mis võis tunduda vahel ehk külmusena. Võib-olla varjas ta selle näilise külmusega oma tundelikkust ja kirglikkust.
Julius Kuperjanovi koolmeistripõli jäi lühikeseks, 1915. aasta 8. veebruaril kutsuti ta sõjaväeteenistusse. August Hanko tsiteerib oma raamatus üht Kambja kooli õpilast: “Kahjuks ei olnud J. Kuperjanovit kuigi kauaks. Juba enne suvevaheaega, talve lõpupoole, kiskus sõda ta meilt ära. Oli nuttu ja kurbi nägusid. Veel kaua, isegi järgmistel aastatel, kirjutasid mitmed õpilased temale. Muidugi said nad ka alati vastuse…”
Kambja kihelkonnakoolis jätkas venna tööd August Kuperjanov, kuid ka tema pidi õppeaasta lõpul ilmasõtta minema.
Kambja algkooli juhataja Karl Kirss pidas 1928. aastal kooliaastapäeva aktusel kõne, milles ta meenutas oma eelkäijaid. Kõne konspekt on säilinud kooli arhiivis. Julius Kuperjanovi kohta märgitakse seal, et ta Tartu Õpetajate Seminari lõpetamise järel oma kodukihelkonda tööle asudes kavatses kihelkonnakooli õige kõrgele järjele tõsta.
Kooliõpetajaametisse ei saanud Julius Kuperjanov enam kunagi tagasi pöörduda. Ilmasõjale järgnes Eesti Vabadussõda: 1919. aasta 31. jaanuaril sai vapper võitleja Valga lähedal toimunud Paju lahingus raskelt haavata. Julius Kuperjanov, kindlasti üks Kambja vapramaid mehi, suri Tartu haiglas 2. veebruaril ja maeti Tartusse.
Neil pikkadel aastakümnetel, kui Eesti kuulus Nõukogude Liitu, ei tohtinud Julius Kuperjanovist avalikult rääkida, sest tema oli võidelnud venelaste vastu ja iseseisva Eesti eest. Aastal 1987, kui Kambja kool tähistas 300. juubelit, trükiti voldik, milles avaldati ka kunagiste koolijuhatajate nimekiri. Õppeaasta 1914/15 juures on trükitud küsimärk, mis jätab mulje, et koolijuhataja nimi on teadmata. Küsimärgi tegelik põhjus on selles, et tollased ametnikud ei lubanud trükkida Julius Kuperjanovi nime trükkida voldikusse. Paar aastat hiljem kirjutasid õpilased puuduvad nimed voldikutesse küsimärkide asemele käsitsi.
Köstrimäel asuv kihelkonnakooli hoone, kus Julius Kuperjanov sai vaid mõned kuud õpetajana töötada, on nüüdseks kahjuks lagunenud ja kokku kukkunud. Mälestustel Julius Kuperjanovist kui õpetajast on aga kindel koht nii kogu Kambja kui Kambja kooli ajaloos.