Viimane osa kirjutisest, milles Lembit Jakobson avab oma mõtteid ja muljeid 2003. aasta sügisel toimunud Neevalinna ekskursiooni kajastusena.
Venemaa pole NSVL
See on sootuks teine riik. Õhtul ööbimiskohas ajalehti lapates hakkan aru saama sellest, mis Venemaal kümne viimase aasta jooksul tegelikult vene inimese jaoks on juhtunud.
Samal ajal, kui vene oligarhid on jõudnud maailma rikkamate inimeste hulka, ei tea enamus inimesi, kuidas tulla igapäevaelus ots otsaga kokku. Toiduainete hinnad on suuresti võrreldavad Eesti omadega, palgad mitte. Õpetaja ja arsti palk küündib 1500 kroonini, koristaja saab palgapäeval kätte 500. Metroopilet maksab kolm ja pool krooni, kahetoalise korteri üüri eest tuleb välja anda „jakobson“.
Just sotsiaalsetest vastuoludest tingituna vohab noorte seas „elupõletamine“. Samas on kirikud pühapäevastel jumalateenistustel rahvast täis.
Peeter I ajal alanud altkäemaksu võtmine ja pistise andmine vohab kõikides eluvaldkondades ametipostist sõltumata. Läbi aastasadade on see olnud vene elu lahutamatuks kaaslaseks.
Samal ajal, kui eesti poliitikud suutsid rahvale „selgeks teha“ NATO ja EL liitumise vajalikkust, siis vene elus sellised „ideaalid“ puuduvad. Rikastumine on ainus toimiv idee. Lõhe ärastamise ja kahmamise läbi tekkinud majandusliku „eliidi“ ning rahva vahel süveneb.
Vene elu kõige põletavamateks küsimusteks on saanud: „Kes on selles süüdi?“, „Mida teha edasi?“, “Kui kaua jätkub vene rahval kannatust taluda sellist „segast ja sogast“ ajajärku?“, „Kas rahva õiglustunnet silmas pidades saab ajastu sogases vees end haljale oksale upitanud majanduslik eliit legitiimsuse või mitte?“
Viimase saavutamiseks läheb ilmselt tarvis täiesti uut põlvkonda, kes ei tea midagi rahva vara kantimisest ja pihta panemisest „eliidi“ põhjatutesse taskutesse, vaid võtab ümbritsevat reaalsust loomuliku nähtusena. Tarvis on ka erakondade vaikivat kokkulepet sellise ühiskonnakorra vundamendi ja eliidi tekkimise tunnustamisel. See ei ole ainult Venemaa, vaid kõikide postsotsialistlike riikide, sealhulgas ka Eesti, sõlmküsimus.
Kui kaua jätkub vene rahval kannatust taluda sellist „segast ja sogast ajajärku“? Isakest tsaari, kelle eest palvetada ja kelle poole pöörduda, enam pole. Ka sellele tuleb vene poliitilisel- ja majanduslikul- ja kultuurieliidil vastata.
Ühiskonna edasine koospüsimine sõltub suuresti sellest, kuidas suudetakse neile küsimustele tegudega vastata. Aastasadade pikkune sellise olukorra väljakannatamine ei pruugi tänapäeval enam kehtida.
Viiu
Meie giidiks linnaekskursioonil on Neevalinnas kaua elanud eestlanna Viiu. 300 aasta vanuseks saanud linna tunneb ta nagu oma viit sõrme. Fakte, juhtumisi, sündmusi inimeste ja hoonete kohta tuleb nagu käisest. Kuulan teda ja tunnetan, et selline ajaloo küllus on teinud Viiust Peterburi üle uhkust tundva inimese.
Erinevalt Tallinnast ja Tartust, kus linnapildis laiutavad uued pangad ja kaubanduskeskused, annab tõelisele peterburglasele enesekindluse ja väärikuse selle linna kultuurikihi tüsedus.
Kaks tuhat muuseumi, Admiraliteedi hiigelkuldnõel Nevski prospekti lõpus, Talvepalee suursugune valevus, Neeva võimsus – kõik see teeb elamise selles linnas väärikaks ja majesteetlikuks.
Metropoli lummus saadab sind igal sammul.
Lembit Jakobson
Samal teemal:
See müstiline Venemaa 08.04
See müstiline Venemaa 09.04
