Jäljekütid: Pangodi jahiseltsi esimees Toivo Sild tutvustab Unipiha kooli lastele karu jälgi, mis leiti septembri algul Puuritsa talu põllult. Foto: Eha Jakobson
|
 |
Eks ta üks poolteiseaastane karujõmm oli, seletab Kambja jahimeeste seltsi esimees Toivo Sild. Vaata, kuidas ta edasitagasi on põllul käinud.
Esimese koolinädala viimane päev tõi Unipiha lastele tõelise üllatuse. Teise tunni vaheajal jooksis klassituppa Karl-Erik (2. kl) ja hüüdis hingeldades õpetaja Ehale: Puuritsa põllul on karu jäljed!
Kooli ümbruse puude tutvustamine 1.-2. klassi õpilastele pidi katki jääma.On jah karu jäljed, kinnitab Karl-Eriku ema Karin Sild auto kõrval seistes õpetajatele, kes seda kuidagi uskuda ei taha.
Pärast lühikest arutelu Kariniga hüüab õpetaja Eha kõikidele: Ruttu autosse! Seda käsku pole kahte korda tarvis korrata.
Mõne minuti pärast ollakse kohal. Toivo Sild hakkab teejuhiks: Hommikul kella 7-8 paiku on käinud. Kui öösel oleks tatsanud, poleks kaste nii värskeid jälgi põllule jätnud. Ilmselt on ta Kodijärve poolt tulnud, otsib endale piirkonda.
Koos uuritakse mõnda aega ehtsaid karujälgi, mõõdetakse nende pikkust ja laiust, imestatakse selle üle, et karu jalajälg on inimese omaga hästi sarnane. Siis minnakse kooli tagasi. Lastel vedas. Enamus inimesi ei näe elu jooksul kordagi karujälgi. See jääb neile eluks ajaks meelde, lisab Toivo, kui ratta selga istun ja koolimaja poole tagasi sõitma hakkan.
Koolimajas joonistame paberile noore karupoisi jalajälje õiges suuruses, kuulame Interneti vahendusel pruunkaru ehtsat möirgamist ja vaatame ta pilti. Esimene kohtumine karuga on toimunud.
Toivo Silla sõnutsi elab Kambja jahinduspiirkonnas, mille suuriseks on 16 000 ha, viis karu. Ennem neid siiski puutuma ei hakata, kui nad tõsiselt pahandust teevad.
Aitäh, Karin ja Toivo, Unipiha kooli perelt!
Lembit Jakobson
