See müstiline Venemaa

Jätk Lembit Jakobsoni reisikirjale, mis kirjeldab Neevalinna ning sõnastab venelaste elulaadi ja tõekspidamiste muutumisi üldisemalt läinud sügisel Kambja laulukoori ekskursiooni ajal kogutud muljete põhjal.

Venemaa on aastasadu lummanud läänt oma müstilisuse ja salapäraga. Ilmselt jääb see nii ka tulevikus. Vähemasti praegu pole küll näha suuri märke sellest, et ta muutuks lähiaastatel samasuguseks totaalselt ratsionaalseks, suuresti meelelahuusele orienteeritud tarbimisühiskonnaks, nagu seda on enamus lääne ühiskondi.

Et sellest aru saada, tuleb minna vene inimesega koos kirikusse, aiamaale, sauna ja koju.

Müstiline on vene inimene üksnes läänest tulnud inimese jaoks. Tema ise kehitaks sellise jutu peale õlgu ega saaks aru, millest räägitakse.

Suurriiklikku väiksemast üle ja mööda vaatamist ei kohta me mitte üksnes Venemaal, vaid ka EL-i sees – kui mitte vormiliselt, siis sisuliselt kindlasti. Peame endale andma aru, et oleme iseseisva riigina vaid mõne suurriigi tavalinna jagu täis rahvast.

„Venemaal tekkis tänu Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele hingelise enesepuhastuse võimalus. Vene inimene muutus nõukogude inimesest tagasi venelaseks,“ seletab mulle ingerisoomlane Edvar Yronen, kellega Peterburis ühel jumalateenistusel tutvun. „Tal on võimalus tagasi pöörduda oma ürgloomuse ja ürgjuurte juurde. Kiriku roll venelaste uuestisünnil on tohutu,“ leiab ta. Just seepärast juhib ta ingerisoomlaste kiriku juures noorsootööd.

Tänu actionfilmidele on reaalse elu kangelasteks saanud nahktagides noored mehed. Tegelikult noorte seas puuduvad liidrid. Noorte inimeste elu kulgeb väga suures osas kas viina juues või „telekamüüride“ vahel. Keskmine ja vanem põlvkond on sellises olukorras kaotanud pea.

Õigeusu kõrval on tohutult levima hakanud kõikvõimalikud sektid. Ka vene suurrikkad ja poliitikud on kiriku tähtsusest vene ajaloos aru saanud ning tähtsustavad seda usinasti. Neid võib näha uute kirikute avamisel, suurtel kirikupühadel kõrvuti tavakodanikega armulauda saamas. Õigeusu preestrid õnnistavad viirukipannidega uusrikaste luksuslikke eramuid ja autosid.

Õigeusu rist ja kahepäine kotkas on lahutamatu kaaslane valimiskampaaniate plakatitel ja tasuta jagatavatel taskukalendritel.

Endisesse Leningradi (seda nime pole põlised leningradlased, nüüdsed peterburglased, unustanud) sattusin kubernerivalimise-eelsel ajal.

Peterburi

Kõige enam hämmastab see, kui vähe valimisreklaami on selles viie miljoni elanikuga linnas. Mõni üksik vanem inimene astub agitaatorite juurde, kes tegelevad lendlehtede ja trükiste jaotamisega. Enamus ruttab kihutuskõnelejatest mööda ega tee neid märkamagi. Kõiges on tunda väsimust ja tülpimust.

Parteikongresside loosungite, mida nägin 15-20 aastat tagasi, asemel on linn kilomeetrite viisi täis firmade ning pankade kõikvõimalikku reklaami. Nagu meilgi, kutsub see linlasi üles nautima paremat elu, kompuutreid, veini ja mööblit. Erinevalt Eestist pole reklaam seksistlik.

Lähenevaid valimisi silmas pidades ripuvad siin-seal suured kuberneri kandidaatide näopildid. Kõrgele autoteede kohale ülestõstetuna näivad sõnad „Kindlus, usaldus, edu“ rohkem kuuluvat taeva kui igapäevaelu juurde.

Lenini hiigelbüst ja kino „Sõprus“ Moskva prospektil annavad tunnistust sellest, et nostalgia NSVLi ja vene ajaloo jaoks kuulsusrikaste aegade järele pole linnast kuhugi kadunud. Viimasest annavad tunnistust ka sellised restoranide ja õllebaaride nimed nagu „Stepan Razin“, „Zov Ilijtša“, „Krahv Suvorovi“ baar, „Porutšik Rževski“, „1913. aasta“ restoranid. Ühe kaubanduskeskuse nimeks on „Buržua“. Sõimusõnast on muutunud see uue elu märgiks. Tavakodanikul pole sellese kaubamajja loomulikult asja.

Võimalus tarbida, kustutada oma tarbimisjanu on Peterburis nagu ka teistes Ida-Euroopa linnades asendamas solidaarsusprintsiipi. Kerjuseid on siiski vähe.

Üks asi on teada tarbimisest midagi, teine on näha, kuidas see iga päev viiemiljonilises linnas välja näeb. Parim võimalus selleks on jalutada mööda Nevskit.

Eesti ja Peterburi tarbimismahtude võrdlemiseks peaksime teadma mitukümmend naaritsakasukat, mitu tuhat liitrit viina jne ostetakse selles linnas päeva jooksul.

Äärelinna ühe kaubamaja ees ripub loosung: „Kevadised hinnaalandused“. Õues on oktoober. Keegi pole vaevunud seda maha võtma.

Peterburist lahkudes jääb mind saatma kubernerikandidaat Sergei Beljajevi naeratav nägu Peterburi ja Neeva taustal. Valimisplakati sõnum on mõistetav üheselt: “Kuberneriks olemine on meeste töö!“

Venemaa pole NSVL

See on sootuks teine riik. Õhtul ööbimiskohas ajalehti lapates hakkan aru saama sellest, mis Venemaal kümne viimase aasta jooksul tegelikult vene inimese jaoks on juhtunud.

Samal ajal, kui vene oligarhid on jõudnud maailma rikkamate inimeste hulka, ei tea enamus inimesi, kuidas tulla igapäevaelus ots otsaga kokku. Toiduainete hinnad on suuresti võrreldavad Eesti omadega, palgad mitte. /Jätkub/

Lembit Jakobson