Teretutvus: Kambja noormees Tarmo Kiuru ja Ateena olümpiamängudel hõbemedali võitnud Jüri Jaanson eestlaste peopaigas – kohvikus.
|
 |
Eestlastest medalivõitjad tantsisid ja lustisid Ateena olümpial kambjalase pilli järgi. Tarmo Kiuru on teadaolevalt ainus kambjalane, kes osales tänavustel olümpiamängudel Ateenas. Eesti noorte esindajana oli tal võimalus tutvustada oma maad, rahvast ja kultuuri projekti SCUOLAXENIA raames olümpiamängude sünnimaale kogunenud paarikümne Euroopa riigi noortele.
Algul ei jõudnudki see nagu päris täpselt kohale, kus ma ikkagi tegelikult praegu viibin, tõdeb Tartu Karlova Gümnaasiumi abiturient Tarmo Kiuru, kui meenutab elamuslikke augustipäevi Ateena olümpiamängudel. Oli näiteks nii, et meid viidi ühel hommikul korvpallivõistlusele kaasa elamas. Pärast, lõunatamise ajal, kui sama väljakut ja saali televiisorist vaatasin, hakkasin aga mõtlema, et olin ju minagi äsja seal. Ja siis tundus see kõik nõnda uskumatuna.
Atleedi- või turistiseisus polnud sel korral põhjusteks, mis sõidutasid Tarmo Kiuru olümpiamängude ajal Kreekasse. Noormehe tõi olümpiasündmuste keerisesse hoopis rahvusvaheline noorteprojekt SCUOLAXENIA: Ateena lähistel asuvas Amaroussioni linnakeses kohtusid 21 Euroopa riigi noored. Igast riigist oli projektitöösse kaasatud ühe linna noorte delegatsioon. Korraldajad valisid Eestit esindama Tartu linna.
Tünnipunt areneb jõudsalt
Tartu noortedelegatsiooni moodustamisel otsustasid linnajuhid, et koos õpilasesindusega lähetatakse Kreekasse ka Tartu Tünnipunt väga omanäoline pilku- ja kõrvapüüdev noorte muusikakollektiiv nii Tartu kui kogu Eesti tasandil. Tünnipundi tegevuses lööb kaasa ka Tarmo Kiuru.
Tartu I muusikakooli direktori Kaido Otsingu ja löökpilliõpetaja Margus Tammemägi eestvõtmisel loodud ja nüüdseks juba ligikaudu poolteist aastat tõusvas tuuris tegutsenud bänd kasutab heliilu loomiseks väga kummalisi instrumente asjatundja poolt töödeldud ja häälde seatud metallvaate. Lisaks niiöelda tünnimängijatele kuulub bändi ka teisi noormuusikuid. Nende ülesandeks on perkussioon ehk kõlavärvide lisamine sahisevate, kolisevate, põrisevate, tümisevate ja pöötavate pillidega. Trummid on tünnipundis usaldatud Tarmo Kiuru hoole alla.
Meie tünnipunt on tõesti Eestis esimene omataoline, sellest ilmselt ka rahva suur huvi ja imestus, möönab Tarmo Kiuru. Suur osa maailma tünnipuntidest tegutseb Trinidadis, kuid neid on omajagu ka näiteks Soomes ja Rootsis. Kui rootslased meie esinemist kuulsid, siis nad lausa üllatusid, et oleme ühe aastaga nii hästi mängima õppinud.
Tarmo Kiuru hinnangul muudab Tartu tünnipundi teiste seas unikaalseks asjaolu, et mängitakse noodi järgi. Mujal on kombeks mängida skeemide järgi, kuid sellisel juhul võtab loo õppimine palju aega ja esitus on ebakindlam. Isegi üks Trinidadist pärit sepp, kes meie tünne häälestas, oli imestunud, et mängime noodi järgi.
Muusikaliselt haritud pillimehed ja nootide kasutamine ongi eeldusteks, et Tartu Tünnipunt suudab mängida nõudlikku repertuaari Ave Mariast eesti rahvamuusikani. Esimese tegevusaasta loomeviljad noppis tünnipunt kevadel heliplaadile Tymin.
Olümpiamängudel viibimise ajal lisasid tünnimängijad oma kavva ka Tartu marsi, mis võõrsil mõjus suurepärase visiitkaardina.
Eestlastest medalivõitjad lustisid tünnimuusika taktis
Ametlikult viibis tünnipunt Kreekas küll rahvusvahelise noorteprojekti osalisena, kuid arvukate töötubade, esitluste, kohtumiste, ekskursioonide jms kõrvalt näpistasid Tartu noored aega, et lustida koos meie olümpiaatleetidega Ateenas nn Eesti kohvikus.
Kui Indrek Pertelsoni mativõitlus tõi 20. augustil Eestile esimese medali, otsustasid Tartu noored loobuda öödiskost rahvusvahelises seltskonnas ning kiirustasid Amaroussionist Ateenasse eestlaste kohtumispaika ühte tänavakohvikusse. Luureandmed lubasid, et seal peaks olema ka austamist väärt medalimees.
Tartlased jõudsid eestlaste kohvikusse pärast südaööd. Päevakangelasega tutvumine algas õnnitluste, autogrammisoovide ja ühispildistamisega. Kui see voor läbi, hakkas esinema tünnipunt. Hiljem öeldi meile, et alles nüüd läkski õige pidu lahti, meenutab Tarmo Kiuru. Pertelson oli meie muusikast jube vaimustuses, ta hakkas isegi mambat tantsima. Medalimees mainis muuseas, et tal peaks kodus olema kunagi kingituseks saadud pill, millega sobiks tünnipundis kaasa teha.
Kui Jüri Jaanson järgmisel päeval hõbemedali võitis, olid tarltlased koos oma vaatide ja trummidega eestlaste kohvikusse juba tellitud-oodatud külalised. Indrek Pertelson jõudis sellele peole siis, kui tünnipoistel olid instrumendid juba kottidesse pakitud. Pilli ka mängite? uuris pronksimees. Juba mängisime!. Selline vastus Pertelsonile mõistagi ei meeldinud, tema pealekäimisel pidid bändimehed pillid taas lahti pakkida. Ja peagi said kohalolijad osa peo ettearvamatust kulminatsioonist nii Indrek Pertelson kui Jüri Jaanson tundsid end trummide taga vabalt.
Öeldakse, et kaks ei jää kolmandata. Tünnipundi kolmas ülesastumine eestlaste olümpiakohvikus oli 24. augustil, kui Aleksander Tammert sai kaela pronksmedali. Päevakangelane tantsis tünnipundi muusika saatel, tema isa lisas peole särtsu trumme tagudes.
Toivo Ärtis