AJAST AEGA:Kiriku kaasabil on vene karakterisse aastasadade jooksul ladestunud janu õigluse, headuse ja ilu järele. Foto: Peeter Ruuge
|
 |
Koduvald hakkab avaldama Lembit Jakobsoni reisikirja, mille ajendiks on Kambja segakoori läinudsügisene laulureis Neevalinna.
Mulle meeldib Venemaa, nagu ka Soome, Jaapan või Itaalia, kus ma kordagi pole käinud.
Mulluse septembrikuu üks nädalavahetus Peterburis ja selle lähiümbruses andis mulle võimaluse üle kümne aasta näha uuesti seda Venemaad, millisena ta on olnud õhtumaise inimese teadvuses aastasadu. Oli võimalus heita pilk ka sellele, milliseks on muutunud Venemaa viimase kümne aasta jooksul.
Mis on muutunud?
Jaanilinna jõuame kell kolm öösel.
Imelik on näha piiri seal, kus seda ennem polnud. Mõni aasta tagasi remonditud piiripunktis puuduvad istepingid, kemps on ainult ühele inimesele korraga. Passijärjekorras seistes tahan teha aega parajaks sellega, et uurida tollipunkti seinalt, mida ja kui palju võib Venemaalt kaubana tuua üle piiri. Ei leia seda. Pikalt ja põhjalikult on kirjeldatud hoopis, kuidas esitada piiripunkti töö kohta kaebus. Jääb mulje nagu esitatakse siin kaebusi iga päev tosinate viisi.
Peterburile lähenedes näib esmapilgul, et oleme sattunud aega 15-20 aastat tagasi.
Suurtele agrokompleksidele kuuluvate otsatute põldude ääres seisavad ajast arust linnaliini bussid, rahvas küürutab kartulivagude kohal, puhastatakse kapsaid ja porgandeid. See, et keegi ei vaevu meie läänelikult moodsat bussi vaatama, annab tunnistust sellest, et siin pole need enam haruldased.
Vene küla näib olevat ehitatud lipp-lipi, lapp-lapi peale Kõik on lõpetamata, olgu selleks aialippide ühepikkuseks saagimine või majade ees lillepeenarde umbrohust puhastamine. Läbi bussiakna külasid vaadates tekib tunne, et midagi on olnud kogu aeg tähtsamat ja seepärast on iga töö jäänud lõpetamata. Mis see tähtsam on? Ei tea.
Gatinast Peterburi sõites on paari kilomeetri vältel tee ääres kasvavate paplite külge löödud plekksilt – pottsepp ja tema telefoninumber. Silt on hakanud juba roostetama. Näib, et ta on puude küljes rippunud juba aastaid.
Linnas ringi liikudes adud, et suurvenelase uhkusest, lähiajaloos ka eestlastele tuttavast ülbusest teiste rahvuste suhtes, on alles jäänud vähe. Siin-seal võib märgata seda käitumisjoont lõunast tulnud arbuusi- ja viinamarjamüüjate suhtes, keda Peterburis on suhteliselt palju. Kuid see suhtumine on nii pilkudes kui üksikutes repliikides hoopis tagasihoidlikum kui aastaid tagasi.
Tuleneb see sellest, et viimase 70 aasta ideaalid, mis Venemaad vaimselt toitsid, osutusid NSVL kokkuvarisemisega äkki tarbetuteks ja ülearusteks? Uus põlvkond on need armutult heitnud ajaloo prügikasti?
Kindlasti on oma osa ka sellel. Teiseks põhjuseks võib olla see, et Venemaa on tõrjutud suurriikide peres äärealadele. Teda hoitakse selles peres üksnes tema tuumaarsenali tõttu.
Maailm ja progressiivne inimkond joondus aastakümneid Moskvast tuleva valguse järgi.. Ning äkki ei ole enam ei seda riiki ega valgust.
Selle asemel on labidate ja rehadega oma aiamaad üles kaevav ja riisuv Venemaa, kus noorem põlvkond väärtustab muu maailma kombel raha ja edukust.
Suurriigina ei saa Venemaa siiski endale lubada seda, et ta kaotab täielikult üha tarbijalikumaks muutuvas maailmas oma näo.
Vene kirik
Kiriku seisund vene kultuuriloos ja igapäevaelus on sootuks teine kui Eestis. Vene riik püsis aastasadu kolmel vaalal: keiser, usk ja Isamaa. Keisrit enam pole, usk ja Isamaa on alles. Vene hinge olemusest ilma õigeusuta ei saa üldse rääkida. Kiriku kaasabil on vene karakterisse aastasadade jooksul ladestunud janu õigluse, headuse ja ilu järele. Vastuolu kuldsete kuplite alla loodud paradiisitaolise eluvormi ja vene inimest ümbritseva reaalsuse vahel on olnud sajanditepikkune. See vastuolu jääb püsima ka tulevikus.
Üha rohkem linnastuvas ja massikultuuristuvas maailmas on rahvuskultuur ja kirik võibolla ainsad, mis suudavad aidata venelasel olla venelane, jaapanlasel jaapanlane ja eestlasel eestlane.
Vaatamata oma suurusele ja tuumaarsenali olemasolule, on Venemaa tunnetanud, et ta on jäänud teiste suurriikide kõrval vaeslapse ossa. Teda kutsutakse küll suurriikidega ühte lauda istuma ning sööma, kuid võrreldes endisaegse Nõukogude Liiduga arvestatakse maailma valitsemises temaga võrreldamatult vähem.
Kas mitte siit ei alga uusrikaste soov oma rikkuse ja priiskamise kaudu pääseda maailma kõmulehtede esiküljele, tunda end võrdsena võrdsemate hulgas.
Venemaast rääkides tuleb vahet teha suurriikliku ja rahva tasandi vahel. Esimesel on tähtis geopoliitiline mõjusfäär, oma koha säilitamine mõjusfäärideks jaotunud maailmas. Teisele hing ja selle eest hoolitsemine.
Venemaa on aastasadu lummanud läänt oma müstilisuse ja salapäraga. Ilmselt jääb see nii ka tulevikus. Vähemasti praegu pole küll näha suuri märke sellest, et ta muutuks lähiaastatel samasuguseks totaalselt ratsionaalseks, suuresti meelelahutusele orienteeritud tarbimisühiskonnaks, nagu seda on enamus lääne ühiskondi.
Et sellest aru saada, tuleb minna vene inimesega koos kirikusse, aiamaale, sauna ja koju. /Järg septembrikuul./
Lembit Jakobson
