KAMBJAS PÕHIKOOLITATUD NOORED: “Headusele tasub vastata alati headusega,” soovitab klassijuhataja Mare Mõisa.
|
 |
Peeter Ruuge:
Lapsed olid agarad ja tegutsejad – see meenub kõigepealt, kui mõtlen lõpuklassi neljale esimesele õppeaastale.
Nende laste koolitee algas lasteaia ruumides. Juhtus nii, et kooliklass jäi tol aastal edasi lastele tuttavasse rühmaruumi. Nende jaoks muutus vaid see, et ühel päeval tulin kasvatajate asemele mina – õpetaja. Seega võib mõista, miks esialgu oli mängulust õpihimust suurem – tuttavad mänguasjad olid ju alles. Tüdrukud tegutsesid nukunurgas. Poistele meeldis konstruktori osadest asju meisterdada ja autodega mängida. Teinekord toodi ka kodust mänguasju kaasa. Nõnda käis õppimine ja mäng vaheldumisi. Kui vähegi sai, oldi vahetundide ajal meeleldi õues. Kevadel käisime metsas linnulaulu kuulamas ja taimi tundma õppimas.
Kindlasti iseloomustas seda klassi juba algastmes see, et tüdrukud olid suuremad organiseerijad. Poiste rolliks jäi enamasti koostöö tegemine.
Klassijuhataja Mare Mõisa:
Viie aasta eest usaldati mulle 34 lapsukest, kes moodustasid suure käratseva parve; kes täitsid klassiruumi katkematu jutuvada ja sibelemisega ning kellest enamus tahtis hõivata esimest pinki õpetaja laua juures.
Suures klassis tuli moodustada 3 inglise keele rühma (erakordne juhus Kambja kooli ajaloos!) ja tükk tegu oli, et selgeks teha, kellel kus ja missuguse õpetajaga tund toimub.
Mul kui klassijuhatajal läks nii mõnigi matemaatika tund kooli korra, nõudmiste ja sooritatud pahanduste arutamise tähe all. Meenub, et tänased lõpetajad olid ainulaadsed “kombinaatorid”, kes müüsid üksteisele kooli varandust – valget kriiti. Ühed “hankisid”, teised pakkisid ja müüsid, kolmandad aga ostsid – ja kõik olid ettevõtmisega väga rahul. Ainult õpetajad tundsid siirast muret, et viimati äritsevad narkotsiga.
Oli ka aeg, kui tänased lõpetajad näppisid ja sõid klassi akendel olevaid lilli. Ei osanud muud, kui kirjutasin suured sildid, et on mürgine ja tapab.
Mäletatavasti oli 2000.a kevad äärmiselt soe. Maikuu keskel läksid hakkajad poisid keset koolipäeva järve ujuma. Kõik oli ette valmistatud: suured rätikud kaasas, ujumispüksid jalas… Eks asjaosalised mäletavad ilmselt paremini, kuidas nad järvest välja tulid ja mis pärast järgnes.
Olen sahtlipõhjas säilitanud ühe eksemplari klassi ajalehest – seda tahtsid tänased lõpetajad müüma hakata, aga ostjate puudusel jäi suur äri tegemata.
Nüüd on niiöelda poemängimise aeg otsa saanud, elu tõsisem pool pressib vägisi peale. Esimese ehmatuse said tänaste lõpetajate seast kõik need, kes käisid end gümnaasiumidesse pakkumas.
Algab tõsine võitlus oma koha eest siin päikese all. Selles võitluses ei tohiks aga unustada teineteist. Rõõmu tuleks osata tunda ka oma kaaslaste edust. Samuti tuleks olla kaaslastele toeks, kui neil ei ole hea olla. Headusele tasub vastata alati headusega ning ka halvas tuleb püüda leida midagi head.
Siis on süda rahul ja teil läheb hästi.