Kuues kooliteatrite päev Vana-Kuustes

“PÄRISTEATER UNIPIHA MOODI:” Laval olid uhked dekoratsioonid, näitlejad kandsid värvikaid kostüüme, dialoogid vaheldusid lavanubritega.

Aprilli keskpaiku toimus Kuuste koolimajas kuues Kambja valla laste teatripäev, millest võtsid osa Kambja, Unipiha ja Kuuste kooli õpilased.

Ettekandmisele tulid kolm eriilmelist näidendit: Unipiha kooli lapsed olid lavale toonud O. Lutsu “Nukitsamehe”, Kambja kooli omad mängisid V. Koržetsi äraspidi koolilugu “Koll Kalli” ning Kuuste kooli lapsed esitasid dialooge teemal “Lapsesuu ei valeta”.

Et tegemist oli niivõrd erinevate materjalidega, polnud mingit tarvidust neid omavahel paremusjärjestusse seada, huvitavad olid nad kõik.

Unipiha kooli etendus oli kõige rohkem “päristeatri” moodi: laval olid uhked dekoratsioonid, näitlejad kandsid värvikaid kostüüme, dialoogid vaheldusid laulunumbritega. Lõpp oli õnnelik, nagu me seda “Nukitsamehest” juba tunneme, sarvilisest Nukist sai koolipoiss Ants. Unipiha kool viis enesega kaasa ka ühe peapreemia, mis noortele näitlejatele välja jagati. Selle sai Metsamoori osa mänginud Gerli Turm.

Kambja kooli neljas klass oli “Koll Kalli” loo toonud tänapäevasesse kooliellu. Äraspidi kollilugu, kus peksmine ja karjumine olid kohustuslikud ning viiulimäng ja luuletustelugemine põlu all, pani järele mõtlema selle üle, kui raske on olla teistest erinev. Ole sa siis koll või inimlaps.

Kuuste kool lõpetas esinemiste rea dialoogidega, kus küsijateks olid väike tüdruk ja väike poiss. Kaks pargipingil jalga puhkavat “vanurit” vastasid nii, nagu oskasid. See, kuidas väikesed inimesed panid tõsimeeli kogu maailma paika, tõi mitmelgi korral pealtvaatajatele muheda naeratuse suule.

Publikut oli teatripäeval küllalt: lisaks esinejatele veel Kuuste kooli õpetajad ja õpilased ning žürii, kuhu kuulusid Tartumaa rahvateatrite eestvedaja Jaan Aitaja ning Pärnu teatri näitleja, Kambjast pärit Maarja Jakobson.

Auhindu tublidele noortele näitlejatele jagus kõikidesse koolidesse, loodetavasti läksid kõik trupid koju rõõmsa meelega.

Milles seisneb sellise päeva tähtsus? Küllap on kõige olulisem see, et lapsed julgevad tulla lavale ning esinema teiste laste ette. Julgevad tulla sellisena, nagu nad on, näitama seda, mida nad on ära õppinud ja selgeks saanud. Ehk saab mõni aravereline söakust juurde, ehk jääb mõnel “laial lehel” ülbitsemisesoovi vähemaks, kes teab. Ehk olulisim on ära õppida see, et laval on üks vähe, kuid koos suudetakse palju. Üksi ei saa keegi olla tegija.

Maarja Jakobson,

Żürii liige, Pärnu teatri näitleja