Mait Rebane haldusreformist:
Hulk vett on merre voolanud ajast, mil Kolmikliidu siseministril Tarmo Loodusel idanes tagataskus plaan teostada see, mis enamikel eestimaalastel aastaid meeles mõlkunud, kirgi kütnud nii viha kui poolehoiuga. Jah, just haldusreform on see kuum kivi, mida nii erakonnad kui kohalikud omavalitsused on veeretanud nii käest kätte kui ka püüdnud igaveseks ajaks igavesti mullapõue matta, et teema järjekordselt „ära unustada“… Õnneks leidub ikka keegi, et „kadunud laps“ üles leida ning vanemliku hoole saatel suureks, targaks ja elusuutlikuks kasvatada. Mullu olla ka peaminister Juhan Parts ise Eestimaa kaardi üle vaadanud ning paljud valdadepiiridki rasvasemalt üle joonistanud. Ütleks, et igati tubli ettevõtmine, kuigi pole ju peaministri ülesanne selleks paikapandud saamatute/portfellitute eest tööd ära teha, kuid…mõtleme veel!
Fakt on see, et enam kui 240 omavalitsust on Eesti-suurusele riigile enam kui palju. Kui palju on siis parasjagu? Millest see sõltub? Kui pisike on liiga pisike (Piirissaare) või kui suur on liialt suur (Tallinn) omavalitsus? Kes on haldussuutlik ja kes haldussuutmatu?
Me võime olla tublid Kambja kihelkonna patrioodid küll, kuid fakt on see, et potentsiaalse vallakeskuse Kambja külastamine osutub nii Roiu, Uhti kui ka Krüüdneri elaniku jaoks üsnagi probleemikaks.
Kui vaadelda Tartumaa kaarti tervikuna, siis torkab kõigepealt silma tihe, radiaalselt maakonna eri nurkadest Tartusse suubuvate maanteede võrk, millest praktiliselt ükski küla ei jää kaugemale kui mõni kilomeeter, rääkimata senistest vallakeskustest. Siit järeldus: sobivaim kohaliku omavalitsuse asupaik Tartumaa suvalise elaniku jaoks on Tartu linn! Kui 2000 aastat tagasi kehtis väljend: “Kõik teed viivad Rooma!“, siis tänapäeval kehtib sama Tartu kohta. Veendusin ka isiklikult jõuludejärgse asjaajamise käigus, kui tüütu ning aeganõudev on sõita maakonnakeskusest suvalisse külla mingi paberi järele vaid seetõttu, et seal asub Kohalik Omavalitsus!
Jaan Õunapuu variant kahest Tartumaa vallast – üks ühel, teine teisel pool Emajõge on vaid pool lahendust. Kui sooviksid ühte heita aastaid „abiellumisplaane“ pidanud Luunja ja Mäksa vald, oleks jõgi kindlaks takistuseks.
Mis saab praegusest haldusjaotusest, mis põhineb veneaegsetel „värdjalikel moodustistel“ (Ivar Tedrema termin Eestimaa jaoks pöördeliste augustipäevade aegadest 1991.a.) – riiklikel ja kollektiivsetel ühismajanditel? Igast senisest vallast saab maakonna alluvuses olev „osavald“, kus ametikoht säiliks konstaablil, sotsiaaltöötajal, asjurilarveametnikul ja autojuhil-käskjalal. Kui pakuksin välja viienda töötaja, küsiksid jaapanlased kindlasti: “Mida tema tegema hakkab?“
Koolide pärast pole muretseda tarvis. Palgamaksmisega hakkab taas tegelema maakonna haridusosakond, sest kahetasandilisel haldamisel pole mõtet – milleks lisaks maakonna tasandile vallad? Õpetajate palgad ja töökoha säilimine ei tohi sõltuda parteistunud omavalitsejate suvast. Senised munitsipaalalluvuses lasteaiad allutatakse samuti Maavalitsusele. Raha tuleb haridusele ning koolieelsetele asutustele niikuinii kõigi maksumaksjate taskust, mille jagamisega saab Maakond kristlikumaltdemokraatlikumalt hakkama kui kohalikud äärmuseni korrumpeerunud omavalitsused. (Euroopa Avatud Ühiskonna Instituudi 2002.a.novembris avaldatud raporti kohaselt on kohalikud omavalitsused Eestis kõige läbipaistmatuma rahakasutusega organid)… Laulumängu- ja spordiseltsid säilitavad seltside, seltsingute või mittetulundusühingute staatuse. Sponsorite pärast muretseda ei tasu – kahe ilmasõja vahel ei jäänud ükski (laulu)pidu pidamata ega sportlased olümpiamängudele saatmata!
Mida hakkavad tegema vabanenud vallaametnikud? Loomulikult TÖÖLE! Kui jälgida Tartumaa vallavanemate hõredaid töögraafikuid või tööpäeva piires toimuvaid arvukaid kohvipause, ei tundu vallaametnikud eriti tööga hõivatud olevat. Eestis on teatavasti TÖÖJÕUPUUDUS, mitte tööpuudus. Kes oskab kivil ja kartulil vahet teha, leiab tööotsa kohapealgi. Kuid üldiselt – asendamatuid meil pole – kes hakkama ei saa, läheb ära. Linnades vajatakse samuti kvalifitseeritud tööjõudu.
Kes siis otsustab seda, kas haldusreform teostada või mitte? Kindel on see, et kohalike omavalitsuste käest seda küsida ei saa, ei tohigi („Vabatahtlikult ei ühineta“, P. Järv, Tartu Postimees 29.10. 2003.). Demokraatia taastamise ning tugevdamise huvides tuleb haldusreform läbi viia kiiresti ja kähku. Haldusmuudatused pidanuksid teostuma juba aastaid tagasi, takistajaks osutus paraku Reformierakond… Arvukate omavalitsuste säilimise kahetsusväärseks tulemuseks on 2001.a. toimunud presidendivalimised, mille tagajärjena pole Eesti Riigil tõsiseltvõetavat presidenti. Hoidku Jumal Eestit presidendi otsevalimiste eest!
Soovin kõigile Kambja valla elanikele õnne Euroopa ühiskodusse naasmise puhul!
Õnneks on laplaste kombel kultuurrahvaste kombeid eirates naturaalmajanduslike karjakasvatajatena oma elupäevi Toonela pole veeretada võtnud nõuks vaid 1/3 mullusel Euroreferendumil osalenuist. Õnne teilegi!
Harjugem uue haldusjaotusega, lugupeetud kambjalased!
Mait Rebane, alati parempoolne
Toimetuselt:
Mait Rebane on valitud Kambja valla volikogusse Isamaliidu nimekirjas.
Eeltoodud artikkel väljendab üksnes autori isiklikke seisukohti.